Vestlussaated kaotavad publikut
Samal ajal, kui Eesti telekanaleid vallutavad politseikroonikad, on ühiskonna valupunkte puudutavad arutlussaated madalseisus. “Ajurünnaku” ja “Mõtleme veel” ajad on möödas.
Selle asemel, et nautida intelligentsete vestlejate mõttearendusi, eelistab televaataja kodutülisid ja mahanottimisi peegeldavaid krimiülevaateid.
Meediauuringufirma AS Emor Gallup Media aprillikuu vaatajauuringus troonivad esikohal ühiskonnaprobleemide tagajärgi peegeldavad ”Politseinädal” (TV 3) ja ”Politseikroonika” (Kanal 2).
Kui 1997. aasta oktoobris vaatas ”Politseinädalat” 9,8 protsenti ehk 122 000 inimest, siis nüüd 16 protsenti ehk 187 000 vaatajat. ”Politseikroonika” on veel populaarsem – 18 protsenti ehk 211 000 vaatajat ning lisan-dunud on veel hädaabisaade ”112”.
ÜMARLAUAD JÄTAVAD ÜKSKÕIKSEKS. Viimase nelja aasta jooksul võib täheldada ühiskonnaprobleemide arutlussaadete langustrendi. Pikka aega püsis selliste saadete liidrina ETV-s ”Otseliin”. 1997. aasta septembris vaatas seda poliitikute ja ajakirjanike vestlussaadet 10,1 protsenti televaatajaid ehk 126 000 inimest, kuid 1999 mais vaid 7,3 protsenti ehk 85 000 televaatajat.
Sel telehooajal ETV-s alustanud sarnast tüüpi saate “Avaja” vaatajate kohta andmed puuduvad. Meediauuringute tellijate telekanalite nõudmisel avaldab uuringufirma vaid edetabeli kümme esimest ja sinna “Avaja” lihtsalt ei kuulu. Kuna saade tõsteti vähematraktiivsele kella-ajale, võib oletada, et selle auditoorium on veelgi kokku kuivanud.
Viimastel aastatel aktiivselt diskussioonisaateid juhtinud Ainar Ruussaare arvates sõltub nende saadete vaatamise aktiivsus valimiste tsüklist. ”Kui valimistest on möödas kaks aastat ja uuteni kaks, siis ei taha teraval teemal stuudios eriti keegi sõna võtta ja otsesaatesse tulla. Kohustus valija ees ununeb,” ütles Ruussaar.
ETV 1999. aasta riigikogu valimiste eel peetud ”Valimisstuudiod” kogusid tubli 11 protsenti ehk 128 000 vaatajat, see on oluliselt rohkem kui pärast seda ”Otseliin”. Ometi võib AS Emor Gallup Media numbrite valguses täheldada poliitiliste arutlussaadete publiku languse üldist tendentsi.
Vähikäiku teevad ka teiste kanalite poliitikasaated. Näiteks kahanes TV 3 ”Risttule” vaatajate arv 1997. aasta septembri 64 000-lt 1999. aasta veebruaris 56 000-le. Sel hooajal ”Risttuld” ega ühtegi samatüübilist saadet TV 3 kavas pole.
Hoopis drastiliseks kujuneb võrdlus laulva revolutsiooni kõrghetkedega, kui Edgar Savisaar jutusaates ”Mõtleme veel” Rahvarinnet asutas. Ehkki tol ajal vaatajate arvu tänapäevase metoodikaga ei mõõdetud, võib oletada, et ETV tegi Rahvarinde asutamise kaasosaliseks umbes poole potentsiaalsest teleauditooriumist.
MULJETAMINE ARUTELUST ÜLEM. ”Meedia on 1990. aastate algusest üha enam haaratud konkurentsispiraali, mis on viinud meelahutuse ja meelelahutusliku diskursuse domineerimisele mistahes ühiskonnaprobleemide käsitlemisel,” arvas sel alal toimunud muutustest Concordia meediateaduskonna dekaan Hagi ·ein.
Seda väidet sobib illustreerima TV 1 maikuu menukas presidendikandidaatide vestlussari Urmas Otiga. Saade ehitati üles nagu mistahes kuulsusega tehtud stuudiovestlus ning parteipoliitilised ja ühiskondlikud küsimused jäid tagaplaanile.
Samal ajal on just viimastel aastatel kasvanud telepubliku huvi saadete vastu, kus kajastatakse ühiskondliku väärarengu tagajärgi. ”Postmodernistlik trend seab muljetamise ülemaks arutelust, nautimise ülemaks muretsemisest, banaalse ülemaks rituaalse üle, kriitilisus realiseerub sõimus, parastamises või irisemises, tahte puudumises kuulata vastaspoole argumente konsensuse nimel,” sõnastas toimunud muutusi ·ein.
Viimase aastakümne jooksul on poliitilised diskussioonisaated teinud läbi olulisi muutusi. Ainuüksi stuudiokujundus kajastab ajakirjaniku ja poliitiku suhte teisenemist. ”Mõtleme veel” aja ümarlaua võrdsetest on saanud eri laudade taga asuvad vastandatud võistlejad.
”Isiklikult tahaksin sellist stuudiokujundust, kus külaline oleks eriti ebamugavas olukorras,” lausus Ruussaar. Tema arvates on ajakirjaniku ja poliitiku vastandlike ühiskondlike rollide juurde jõudmine normaalne protsess.
Vastandlike rollide juurest on jõutud vastastikuse umbusalduse juurde. Kaks viimast aastat on toonud näiteid, kus poliitikud on mänginud diskussioonisaadetes vaid pooliku neile teadaoleva infoga. Näiteks räägiti nii Eesti elektrijaamade kui ka raudtee erastamised telesaadetes põhjalikult üle, kuid ometi tõi aeg välja uusi tagamaid, mis heitsid neile ühiskonna seisukohalt tähtsatele toimingutele teistsugust valgust.
KORPORATIIVSUS. Arutelusaadete areng lubab püstitada hüpoteesi avatuse ahenemisest Eesti ühiskonnas. Stuudios vaieldakse teemadel, mille puhul jäävad osalt puudutamata asja kohta käivad otsused, mis tehtud ametnike kabinettides või poliitikute tagatubades. On tugevnenud huvigruppide surve, et osa infot jääks avalikkuse eest varju.
”Estonia is not a country, it is a club,” kommenteeris Ruussaar jõudmist poliitilisse kultuuri, mida iseloomustab mitmele Euroopa maale omane korporatiivsus.
Poliitiliste jutusaadete vähikäik võib olla seotud poliitilise kriisiga, millest räägivad Eesti ühiskonnateadlased aprillikuu lõpus tehtud ühisavalduses: ”Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste.” Miks peaks vaataja tahtma seda kõike näha värvilises telepildis?
