Käsiraamat igat liiki diletantidele
Iga endast lugu pidava literaadi ja vaimuinimese teadmiste pagasisse kuulub tõde, et tagurlike psühholoogide leiutatud fiktiivne suurus IQ – intelligentsuse kvoot – ei väljenda muud kui selle loojate sotsiaalseid ja rassilisi eelarvamusi.
Psühholoogid ise pole suutnud rahuldavalt määratleda, mis on intelligentsus ja kuidas seda mõõta. Näiteks teab Vikerkaare toimetaja Märt Väljataga rääkida, et IQ ja selle kasutusest tulenevad järeldused “osutavad kultuurilis-moraalsele pimedale täpile stsientistlikult meelestatud psühholoogia ja konservatiivse poliitika nägemisväljas” (Vikerkaar, 1997, nr. 4-5).
KOMMENTAARID PUUDUVAD. Kõige sagedamini pärineb selline tarkus Harvardi professori ja teaduse popularisaatori Stephen Jay Gouldi raamatust “Vääriti mõõdetud inimene” (The Mismeasure of Man), mille esmatrükist on möödas 20 aastat. Selle kiiresti igat liiki diletantide käsiraamatuks muutunud teose teine täiendatud trükk ilmus 1995. aastal, millest on tehtud ka eestikeelne tõlge.
Kuigi “Vääriti mõõdetud inimese” tõlkija ja toimetaja väärivad kiitust korraliku töö eest, oleks kirjastus võinud lisada mõned kommentaarid. Tegu on ikkagi teosega, mille autor täie mõistuse juures ja selge kavatsusega kujutab vildakalt kogu inimese vaimsete võimete uurimise 150 aasta pikkust ajalugu. Gould ei lasknud end häirida esimese trüki kohta tehtud kriitikast, lisades uude väljaandesse pamfleti, mille ta kirjutas Richard Herrnsteini ja Charles Murray kõmu tekitanud raamatu “Kellukakõver” (The Bell Curve, 1994) ilmumise puhul.
Gouldi sõnum lugejale on: objektiivset teadmist pole olemas. Kõik teadlased esindavad alati mingi klassi huve ja need huvid ajavad teadlase paratamatult rappa faktide kogumisel ja tulemuste interpreteerimisel. Seega on teadmistel klassiline iseloom – järeldus, mida paljud mäletavad veel ajaloolise materialismi õpikust.
Gouldi vastuväited IQ mõõtmisele võib kokku võtta järgmiselt: (1) inimese intelligentsust pole võimalik abstraheerida üheks arvuks; (2) inimesi ei saa lineaarselt IQ alusel reastada; (3) intelligentsus ei ole päritav, kui siis ehk ainult natuke; (4) intelligentsus pole muutumatu suurus, mida ei annaks õppimisega kasvatada.
Gouldi väitel teenib intelligentsuse kvantifitseerimine üheks arvuliseks suuruseks eranditult ja alati seda, et rõhutud ja ebasoodsamas olukorras olevad inimesed – rassid, klassid ja sugupooled – on sünnipäraselt alaväärtuslikud ja ka väärivad seda staatust (lk. 18).
Erinevalt massimeediast pole Gouldi maine professionaalsete uurijate seas kuigi kõrge. Kui Gould kordas “Kellukakõvera” ilmumise järel oma halvustavaid mõtteavaldusi kogu vaimsete võimete uurijate kogukonna aadressil, siis kirjutasid juhtivad psühholoogid avaliku pöördumise, mis ilmus tavatus kohas – ajalehes Wall Street Journal (13. detsember 1994).
MIS ON INTELLIGENTSUS? Hans Eysenck, Raymond Cattell, Philip Vernon jpt, kokku 50 selle valdkonna juhtivat spetsialisti, jõudsid raskusteta kokkuleppele selles, mis asi on intelligentsus ja kuidas seda mõõta. Intelligentsuse abstraheerimine üheks arvuks pole üksnes mõeldav, vaid paratamatu tagajärg, mis kasvab välja olemasolevatest andmetest. Inimgruppide, seal hulgas erinevate rasside, vahel on püsivad erinevused üldises vaimses võimekuses. Märkimisväärne osa vaimsetest võimetest on päritav, kuid see ei tähenda, et haridus ei aitaks võimetel areneda.
Juba esimese “Vääriti mõõdetud inimese” trüki järel ilmnesid mitmed Gouldi valskused. Näiteks süüdistas ta Amerika 19. sajandi loodusuurijat Samuel Georg Mortonit koljumõõtmiste võltsimises. Mortoni andmete ülekontrollimine näitas, et tulemuste moonutajaks osutus hoopis Gould ise, kes oma raamatus püüdis Mortoni tulemusi “parandada”.
Samuti on aluseta väide, et vaimsete võimete testijate äge kampaania viis selleni, et USA Kongress võttis 1924 vastu immigratsiooni piirava seaduse, mis Gouldi arvates paratamatult suurendas holokausti ohvrite arvu (lk. 293).
Täiesti moonutatud on Gouldi raamatus esimeste vaimsete testide loojate motiivid. Testide kasutamise üks eesmärk oli sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste kaotamine. Gouldi koduülikooli Harvardi president James Bryant Conant oli üks neist, kelle eestvedamisel hakati testima ülikooli sisseastujate vaimseid võimeid just selle mõttega, et see tagaks kõigile võrdsed õppimisvõimalused.
Kuigi kõik need vead olid teada kohe pärast esimese trüki ilmumist, ei vaevunud Gould neid parandama ega oma kriitikutele vastama. Ta esitab end tõe märtrina ja kirjutab: “Sattugu ma Juudas Iskarioti, Brutuse ja Cassiuse kõrvale saatana suhu põrgu keskele, kui ma kasvõi kordki jätan andmata läbinisti ausat hinnangut ja tegemata vaid tõendusmaterjalidele tuginevaid järeldusi mingi empiirilise nähtuse kohta”.
Kuna Gouldi sedasorti pattude nimekiri on üsna pikk, siis pole raskusi aadressiga, kust teda otsida.
VÄÄRITI MÕÕDETUD INIMENE
Stephen Jay Gould Tõlkinud Juhan KahkVarrak, 2001
