Eurokvaliteedi tagab omavastutus
Euroopa Liidu vastased on esile tõstnud, et Euroopa Liiduga ühinemine raskendab Eesti tootjate olukorda. Selles on terake tõtt kuid kasulikke nüansse on sealjuures Eesti tootjale märksa enam.
Euroopa Liidus kehtib väga loogiline üldpõhimõte, et tootmist ning toodete kvaliteeti piiratakse võimalikult vähe ning esmatähtis on tootja või tootja esindaja/maaletooja omavastutus. Toote kvaliteedi vaba kujundamist peetakse aga ühiskonna püsiva arengu võimaldamise aluseks.
PIIRAVAID NÕUDEID KEHTESTATAKSE AINULT ohtlikele toodetele või ainetele. Kokku on selliseid tooteliike praegu 20, näiteks madalpingeseadmed, surveanumad, ehitustooted, mänguasjad, meditsiiniseadmed. Eurodirektiivis on antud täpsed ohutusnõuded, millele see toode peab vastama ning nendele vastav toode märgistatakse CE märgiga. Toote vastavust kinnitab tootja omapoolse deklaratsiooniga katsetuste alusel, mis on läbi viidud suutmise korral tema enda poolt.
Eriti ohtlike toodete juhul on vaja tõendamisele kaasata erapooletu kompetentne asutus, mida nimetatakse volitatud asutuseks. Volitatud asutus peab olema Euroopa Liidu riigi juriidiline isik. Katsetuste kompetentsust võib tõendada akrediteerimisega riigi poolt heakskiidu saanud erapooletu asutuse poolt. Puudub nõue, et tootja peaks olema litsentseeritud.
LISAKS ON TOOTEID JA AINEID, millele on eurodirektiividega kehtestatud nõudeid, kuid neid ei ole vaja tõendada erilise vastavusotsusega. Siia alla kuuluvad näiteks mootorikütus ja toiduained. Eestis suuri probleeme tekitanud mootorikütuse kohta on kehtestatud eurodirektiiv, kuid seal limiteeritakse ainult keskkonnale ohtlikke parameetreid. Analoogne on olukord toiduainete puhul, kus on limiteeritud ohtlikud lisandid. Tõsi küll viimasel ajal on Euroopa Liidus toiduainete juhul suund ülereguleerimisele (nn eurobanaanid), kuid mitte nii hullusti, et määratlema hakatakse täpselt söögikohti.
Kolmanda grupi moodustavad tooted, mille kohta kehtivad rahvusvahelised lepingud, näiteks sõidukid, tööaja kontrollimise mõõteriistad jne. Needki lepingud kehtestavad ohutust tagavad nõuded. Eestis võib siin näha ülereguleerimist, mille näiteks sõidukite tehniline ülevaatus. Näiteks Saksamaal ei kuulu perioodilisele ülevaatusele traktorid, mille liikumiskiiruse võime on alla 25 km/h ning sõiduautod kuuluvad ülevaatusele igal teisel aastal sõltumata vanusest.
Toodete ohutusnõuete täitmine tagatakse sellega, et tootja kannab suurt vastutust. Kui toode osutub mittevastavaks, kaasnevad tootjale või tema esindajale tõeliselt suured trahvid ning antud toote müük keelatakse, näiteks mitmekordsel kütuse mittevastavusel bensiinijaam suletakse.
Süsteem on loogiline ja annab suurema kindluse tarbijale ning ei koorma liigselt maksumaksjat sest suurema osa kuludest kannab lõppkokkuvõttes ohtlikust tootest huvitatu. Süsteem välistab lisaks ametnike suvaliste lisatingimuste esitamise nagu tootmise litsentseerimise või registreerimise ning kollektiivse vastutuse.
SEE ON JUST OLULINE EESTI PRAEGUSTES TINGIMUSTES, kus järjest tuleb õigusakte, mis koormavad kõiki maksumaksjaid, suurendavad kollektiivset vastutust ning annavad õigusi huvigruppidele. Eredateks näideteks sellistest õigusaktidest on ehitusseadus, kohustusliku liikluskindlustuse seadus ja ID kaardi sunduslik kehtestamine.
Kokkuvõtlikult saab öelda, et Eestile on sobilik üle võtta Euroopa Liidu toodete ohutuse tagamise seadusandlus. Eesti Euroopa Liidust väljajäämisel Eesti tootja olukord halveneb, sest toote eksportimisel peab see igal juhul vastama teatud nõuetele, kuid lisaks on vajalik kaasata juriidiline esindaja euroliidust kes peab kinnitama vastavustõendamise, mis tekitab lisakulusid. Samuti liidu liikmel võimalik lihtsamini abi saada igasuguste ohutust tagavate meetmete rakendamiseks.
