Kui elektrijaamade tehing katki jääks, siis praeguste protestijate toel ei hakkaks Eesti energeetika küll õitsema, oleksime hoopis tükiks ajaks lõhkise küna ees.

Endel Lippmaa taga seisev akadeemikute seltskond räägib Eesti põlevkivi ja elektrijaamade hiigelsuurest väärtusest ning sellest, et NRG saab need sisuliselt poolmuidu. Järelikult eeldab Lippmaa, et põlevkivist toodetud elekter peaks tulevikus katma lõviosa Eesti energiavajadusest – seisev elektrijaam ju ei oleks eriti väärtuslik vara.

Keskkonnakaitsjad seevastu räägivad, et Eesti ei tohiks siduda oma tulevikku järgmiseks 15 aastaks kindlalt põlevkivielektriga mida NRG-leping tähendavat. Peaks hoopis põlevkivikasutuse subsideerimise lõpetama, st sellele rangemad keskkonnamaksud peale panema. Seega, erinevalt Lippmaast tahavad keskkonnakaitsjad põlevkivi väärtuse hoopis ära nullida – sest maavaral, mida kasutada ei tasu, pole ju majanduslikus mõttes väärtust.

Poliitikud, kes elektrijaamade müügi vastu sõna võtavad, kasutavad sageli argumente mõlema leeri varasalvest ja tegelevad järelikult sulaselge demagoogiaga.

Valitsuse plaani elektrijaamad müüa saab selles valguses hinnata keskteeks. Kuldseks ehk mitte, aga siiski aktsepteeritavaks. Ühest küljest jätkatakse põlevkivienergeetika positiivsete külgede ärakasutamist – tagatakse teatud tööhõive Ida-Virumaal, ei seata Eestit suurde sõltuvusse sisseostetavatest energiakandjatest.

Teisest küljest ei ole NRG-tehing ka nii kõikehõlmav, et alternatiivsed energiatootmisviisid Eestis täiesti tulevikuta oleksid ning kaevuritel ja energeetikutel poleks mingit motiivi endale teistmoodi tööd otsida. See on koht, kus rohelised peaksid järgnevatel aastatel kõva selgitus- ja lobitööd tegema – et NRG-le garanteeritud turuosa vähenedes (see langeb 15 aastaga 90%-lt 45%-le) täidaks vabaneva osa Eestis toodetud alternatiivenergia, mitte Ignalina või Vene elektrijaamade elekter.