Eesti ja maailm
Sõnapaar Eesti ja Euroopa on viimastel aastatel üldlevinud ja ka samasugusest kontekstist ei pääse tulevikus. Eestist maailma kontekstis räägitakse küll vähem, sest 45 000 km2 ja vähem kui poolteist miljonit elanikku kõlavad suurtes mõõtkavades liigagi selgelt ega vaja pikemaid kommentaare.
Mida aga teame Euroopa või maailma ajaloost? Ikkagi üsna vähe, sest kooliõpikutest põhjalikumaid ja samas terviklikke ülevaateid pole meil pikkade aastakümnete jooksul trükist tulnud. Tõsi, Euroopa kohta ilmus eesti keeles 1994. a. Chris Cooki ja John Stevensoni käsiraamatu vormis “Euroopa ajalugu 1763 – 1991”. Nagu näha, siin pole käsitletud mitte maailma-mastaapi, vaid ikkagi meile lähedasemat Euroopat ning sedagi sealtmaalt, kuhu autorid asetavad uuema aja piiri.
Hiljuti ilmus “Avita” kirjastuselt igati aukartustäratava mastaapsusega “Maailma ajaloo atlas”, autoriteks Hermann Kinder ja Werner Hilgemann. Kuigi üks autoritest on juba manalateel ja teine enam kui 80 aastane, on nende töö – koos viimast aega käsitlevate täiendustega- vastu pidanud enam kui 30 trükki. Põhjalikku, ligi seitsmesaja leheküljelist käsitlust illustreerivad 249 värvilist kaarti ja skeemi. Käsitlusse mahuvad esiajalugu, kõrgkultuurid, Vana-Kreeka, hellenism, Vana-Rooma, vara-, kõrg- ja hiliskeskaeg, usulõhe- ja absolutismiajastu, suurte revolutsioonide aeg, Napoleoni ajastu, restauratsiooni-ja revolutsiooniajajärk, rahvusriikide ajastu, imperialismiajastu, I Maailmasõda, sõdadevaheline ajajärk, II Maailmasõda ning selle järgne aeg. Igati kapitaalse käsitluse lõpuosas on veel tänapäev, mida määratletakse aastatega 1990-2000. Käsitluse autoriteetsust näitab vast seegi, et seda on tänaseks tõlgitud juba 20 keelde.
Käsitlus ei piirdu siiski mitte vaid üksikute kultuuride või riikidega. Nii näiteks võetakse Vana-Rooma puhul eraldi vaatluse alla veel perekond, kodanikud, õigus, religioon. Oma ruum on antud humanismile ja renessansile, töölisliikumisele ja patsifismile jne, uuemest ajast jälgitakse Rahvasteliidu (1919-1946) ning ÜRO arenguetappe.
Mõistagi huvitab lugejat kõige muu kõrval meie senine koht maailma ajaloos. Ehk kui palju siis meie ajalugu seda tüüpi käsiraamatus on puudutatud. Registrist selgub, et Eestit on mainitud kolmteist korda, Leedut viisteist ja Lätit ainult seitse korda. Disproportsioon on ilmne, sest Eesti ja Läti on suhteliselt sarnase ajalooga. Samas Leedu, mille piirid teataval ajal ulatusid kuni Musta mereni ning mil leedulased piirasid idas mitu korda Moskvat, pälvib tavaliselt meist tunduvalt enam tähelepanu. Viidete kontroll näitab huvitavat tõika, et mitmetelt kaartidelt (lk. 408, lk. 420) on registrisse võetud vaid Eesti, aga kõrvale jäetud on millegipärast Läti, ehkki naabermaa figureerib samal kaardil. Seega lähevad Eesti- ja Läti kokkuvõtteks võrdluses Leedule antava tähelepanu ehk ka oma ruumimahuga ikkagi tavalisemasse proportsiooni.
Eesti ajaloo sõlmküsitluste käsitlusega võib rahule jääda. Vaid peatükis “Põgenike sajand” märgitakse 1941. a. kohta, et siis toimus “sakslaste ja nn ebausaldusväärsete rahvaste (eestlased, leedulased, kalmõkid, kaukaaslased) küüditamine Siberisse” (lk. 499). Tõdemus kehtib küll meie ja lõunanaabrite leedulaste osas, puudu jäävad samas lätlased ja rahvaste küüditamised neilt aladelt, mis Molotovi - Ribbentropi pakti alusel läksid NSV Liidule. Kalmõkkide, krimmi-tatarlaste, teteenide ja teiste rahvaste massiküüditamine toimus tegelikult hiljem, 1944. aastal, mil nõukogude väed olid need alad tagasi võtnud. Omaette rõhutatakse tänapäeva Venemaa ajaloost fakti, et 1998. a. Venemaa rahanduskriis mõjutas Eestit – mis ka vastab tõele – aga samas ei märgita sama rahanduskriisi mõju meie lõunanaabritele, kes meist on ehk märksa enamgi Venemaa majandusega seotud (lk. 605).
Pole kahtlust, et illustreeritud “Maailma ajaloo atlase” ilmumine jääb üheks sellealase kirjanduse üheks tähiseks. Üldtunnustatud õppevahend sobib kasutamiseks nii teadmishuvilisele õpilasele kuni oma ala erudiidini, alates “elukutselistest” mälumänguritest kuni huviliseni, kes vajab ajaloolist tausta mõnele muule, kasvõi ilukirjanduslikule raamatule.
MAAILMA AJALOO ATLAS
Avita, 2001
