Toiduainetööstus pole kullaauk, aga ta on Eestile oluline
Toiduainetööstus ei kuulu töötleva tööstuse kasulike harude hulka ei riigi ega ettevõtte mätta otsast vaadatuna.
Lisandväärtus netokäibest oli seal 2000. aasta viimases kvartalis tunduvalt alla töötleva tööstuse keskmise – vastavalt 14,6% ja 20,8%. Ka käibe kogurentaablus oli 2000. aasta viimases kvartalis alla töötleva tööstuse keskmise – vastavalt 2,9% ja 4,1%.
Ka jutt isevarustamise tagamise vajalikkusest ei kõla globaalse majanduse tingimustes veenvalt. Odavaid toiduaineid on maailmaturul rohkem kui küllalt ja ülemaailmne näljahäda on aastal 2001 alles küsitav tulevikuperspektiiv.
MIKS TOIDUAINETÖÖSTUS SIIS OLULINE ON? Sellepärast, et seal oli 2000. aastal hõivatud ligikaudu 16 tuhat inimest, mis riigile praeguses keerulises sotsiaalses olukorras vägagi oluline. Vaadeldavas harus toodeti ja müüdi üle 8,7 miljardi krooni väärtuses toodangut, millest eksporditi ligi 2,4 miljardi krooni väärtuses. Toiduainetööstus andis 12,8% töötleva tööstuse ekspordist. Rääkimata juba sellest, et enamik toiduainetööstuse allharusid on vajalikud kohalike põllumajandussaaduste kokkuostmiseks-töötlemiseks ja põllumajanduse eksistentsi kindlustamiseks üldse. Aga see on juba omaette teema, mis kuulub pigem poliitika kui majanduse valdkonda.
Majandusgeograafilistel põhjustel on Eestis toiduainetööstusel arvestatavad ajaloolised traditsioonid ja suur osatähtsus majanduses. Veel 1992. aastal andis see haru 37% töötleva tööstuse toodangust. Kuigi mullu moodustas toiduainetööstuse toodang vaid 50,3% 1992. aasta tasemest, oli toiduainetööstuse osakaal töötlevas tööstuses jätkuvalt kõrge – aasta viimases kvartalis 25,1%. Euroopa Liidu tööstuse struktuuris on vastav näitaja 8-9%. Nii suurt toiduainetööstuse osakaalu kui Eestis ei ole isegi Euroopa Liidu lõunapoolsetes liikmesriikides.
ALAKOORMATUD TOOTMISVÕIMSUSED. Praegul kasutatakse Eesti toiduainetööstuses tootmisvõimsusi alla kahe kolmandiku. Enamikes allharudes on võimsused turgu ja kodumaist toorainebaasi arvestades liiga suured. Kui vabu tootmisvõimsusi õnnestuks koormata, kasvaks tööstuse efektiivsus. Enamikus allharudes ületab aga tootmine siseturu nõudluse juba praegu. Seetõttu sõltub tootmisvõimsuste parem kasutamine valdavalt ekspordivõimalustest, mis pole aga allharudel kaugeltki mitte ühesugused.
Euroopa Liidu raport näeb Eesti toiduainetööstuse potentsiaalselt konkurentsivõimeliste ning arenguperspektiiviga allharudena piima-, kala- ja jookidetööstust. Lihatööstuse – rääkimata juba pagari-, jahu- ja jõusöödatööstusest – prioriteediks on kodumaisel turul konkurentsis püsimine. Eesti ekspertide arvates on kõige paremad võimalused välisturgudel tegutsemiseks piimatööstusel, kus 2000. aastal ekspordimaht Euroopa Liidu piimakvootide suurenemise ja piimapulbri välisnõudluse kasvu tõttu oluliselt tõusis.
EKSPORDI SUURENDAMINE ON RASKE. Esiteks tuleb arvestada asjaolu, et toiduainetööstus on toorainemahukas haru. Suure osa tootmiskuludest moodustab tooraine (2000. aasta viimases kvartalis 63,8%, piimatööstuses isegi 68,1%). Seega sõltub toiduainetööstuse efektiivsus suuresti tooraine hinnast, logistikakuludest ning toorme ümbertöötlemise ja kasutamise efektiivsusest. Kui kodumaine toorainebaas on mingil määral kujundatav-reguleeritav või vähemalt prognoositav, siis importtooraine osas on olukord määramatu. Seetõttu on tooraine seisukohast vaadatuna kergesti haavatav kalatööstus, mis kasutab valdavalt importtoorainet ja suure osa toodangust ekspordib (2000. aasta viimases kvartalis 77,7%).
EKSPORDI PIDURID. Konjunktuuriinstituudi andmetel takistasid toodangu mahu suurenemist tänavu esimeses kvartalis eelkõige teiste riikide ekspordibarjäärid (33% ettevõtteid) ning toodangu sertifitseerimine ja tehnoloogiline mahajäämus (11%). Toiduainetööstuse eksporti pidurdab ühelt poolt idaturu ebastabiilsus ja diskrimineeriv tollisüsteem, teiselt poolt aga Euroopa Liidu poolt nõutav tunnustamine, ilma milleta ei saa toiduaineid Euroopasse eksportida.
Suuresti sõltub Eesti toiduainetööstuse konkurentsivõime Euroopa Liidu subsiidiumistruktuuri mõjust põllumajandussaaduste omahinnale. Euroliitu astudes pole sealt pärit toiduained Eesti turul enam subsideeritud. Seetõttu peaks kohaliku toiduainetööstuse konkurentsivõime siis tõusma.
VÕIMALIKUD MUUTUSED. Viimastel kuudel on teravalt kerkinud küsimus, kui suurtele turgudele tuleb tänapäevast tehnoloogiat kasutada tahtvatel ettevõtetel orienteeruda. Arutletakse, milliste turgudega Eestil arvestada tasub, milliseks ettevõtete struktuur kujuneb – kas löövad läbi üksnes mitut riiki katvad kontsernid?
Siin tuleks lähtuda sellest, et rahvusvahelise kaubanduse seisukohast vaadatuna on Eesti toiduainetööstuse tootmismaht – seda enam ekspordivõimsus – tühine. Sellest piisaks vaid Peterburi turu sortimendi rikastamiseks. Kuna kõige paremat hinda on käesoleval ajal võimalik saada Euroopa Liidu turul, on eksportööride põhitähelepanu suunatud siiski eelkõige sinna.
Viimastel aastatel on Eesti toiduainetööstuses toimunud olulised struktuurimuutused, valdavalt suurtööstuste eelisarengu suunas. Kuidas kujuneb erinevate arengusuundade vahekord Eesti toiduainetööstuses edaspidi, on raske prognoosida. Eesti toiduainetööstuses, kus on tugevalt esindatud Soome ja Rootsi kapital, toimub lähiaastatel paratamatult teatud konsolideerumine. Selle eelistatum versioon on läbi ülevõtmiste-ühinemiste, halvim läbi likvideerumiste.
