Gabriel García Márqueze proosa
Ülikoolis sissejuhatavat kursust ladinaameerika kirjandusest pidades olen ikka huvi tundnud ka selle vastu, mis loetust kellelegi kõige püsivama mulje on jätnud.
Enamiku vastus on: kolumbialase Gabriel García Márqueze “Sada aastat üksildust” (lühendatult SAÜ). Alles siis tulevad Borges, Rulfo, Fuentes, Vargas Llosa, Cortázar, Carpentier ja teised suured ladinaameeriklased, kelle ande esiletõus äraseletamatu kokkulangevusena Teise maailmasõja järel, iseäranis 1960–70-ndatel põhjustas maailmakirjanduses tõelise “plahvatuse”, pannes (koguni liialdatult) kujutlema uut ladinaameerika kirjandust kui tervikuna mingit “maagilisrealistlikku” narratiivi.
Ma ise pole nende seas, kes mõnest autorist endale puusliku teevad ning tõsimeeli usuvad, et nende jumaldatu iga sulekriips maailmakirjanduslikku aupaistet väärib. Olen näiteks Sirbi kunagises eellases avaldanud Márqueze jutu tõlke, mida ma novellivalimikku “Kadunud aja meri” siiski ei võtnud. Ometi, täiel määral veendunult, et näiteks Márqueze seni ainus katse ajalooproosat kirjutada (Bolívari-teemaline romaan “Kindral oma labürindis” 1989) äpardus ja et kolumbialane ses Ïanris meie Jaan Krossile selgesti alla jääb, ei oskaks ma küll nimetada 20. sajandi teise poole maailmakirjanduses ühtki romaani, mis Márqueze SAÜ-le üldistusjõult, tõeluse haardelt ja kujundi uuenduslikkuselt ligilähedalegi küüniks.
Tõsi, “maagilisrealistlikkuse” mõttes on tõeline pärl veel enne SAÜ-d mehhiklase Juan Rulfo “Pedro Páramo” (1955; e.k. LR 1979). Ent Rulfo romaan on mahult väike, tema looming tervikuna tilluke (romaan + 15 novelli). Kõigeks selleks, mida Márquez mahutab, Rulfo loomingu ahtas “kehas” pole lihtsalt ruumi.
EESTI KEELDE JÕUDIS MÁRQUEZE SAÜ (1967) suhteliselt kiiresti pärast algupärandi ilmumist – vähemalt nonde aegade jaoks. 1975. aasta Eesti Raamatu väljaande ajalehepaber tõmbus kollakaks paari aastaga, kuid tiraaÏ 50 000 tagas selle, et tänaseni antikvariaatidest ja vanaraamatu lettidelt teost leida võib. Mõistagi, kui vaadata, kuidas praegused raamatupoed kirendavad keskpärase angloameerika kirjanduse klantsväljaannetest, siis on küll häbiväärt, et uuem eesti lugeja kõigi aegade maailmakirjanduse üht tippteost sõna otseses mõttes kollase kirjandusena käes peab hoidma.
Teiselt poolt, kui uusväljaannet peaks kavandatama, siis ei tuleks mingil juhul loobuda Jaan Tammsaare õnnestunud kaanepildist. Usun, et Eestis on sellest saanud teose ikooniline märk, mis raamatu maagia juba kaane enda kaudu kombatavaks teeb. Nimelt on Tammsaar seal kujutanud mustlast Melquíadest – SAÜ imede ja maagia “peaarhitekti” – ja tolle ümber pannud keerlema kollaste liblikate müriaadi.
Kujutletud uusväljaandes jääks tõlge mõistagi samaks. See oli kadunud Aita Kurfeldti, eesti “Don Quijote” tõlkija viimaseid suursaavutusi. Kindlasti võiks tänane toimetaja tõlke läbi vaadata – küll mitte, et seda keeleliselt “kaasajastada”. Meil on juba rida näiteid, kuidas toimetamine tõlkija enda osavõtuta teose varjundeid lihtsustama kipub. Eesti keel pole nende 26 aastaga sel moel muutunud, et sellest aru ei saadaks.
MIKS MA RÄÄGIN SAÜ-ST ÜLIVÕRDES? Sest minu kogemust mööda on see väheseid romaane maailmakirjanduses, mis suudab helisema panna kogu oma “keha”: vaimsus ilmub vaid selle kaudu. Romaan ei kõnele üksnes oma peaga lugeja ajudele, vaid lüüriliselt varjundatud kujunditulvana, mis paneb teose filosoofiat ja psühholoogiat tundma kui midagi, mis ürgsest elukõiksusest on võõrandamatu.
Haruldane geeniusesäde äratas Cervantese kujutama oma don Quijote ja Sancho Panza rännakut nii, nagu toimunuks see üheaegselt ajaloos ja müüdis. “Don Quijote” 2. osa alguses saavad kangelased teada, et neist on kirjutatud romaan. Samasuguse maagilise silmamoonduse abil paneb Márquez SAÜ-s Buendíade suguvõsa viimased liikmed ja koos nendega lugeja uskuma, et kogu vastselt jutustatud ajalooline saaga oli tegelikult ettekuulutuslik müüt, mis oma üksikasjades oli ammugi üles tähendatud mustlase Melquíadese salakirjades.
Ajalugu kehastub-lahustub müüdis ja müüt ajaloos. Temaatiline arendus suguvõsa liini pidi toob sisse arvukaid tegelasi, kes omavahel segi kipuvad minema. Nii see kui ka apokalüptiline finaal loob SAÜ-s ilmse taotlusliku rööpjoone Vana Testamendi looga – kuid selle olulise vahega, et lugu areneb (vähemalt meile) täiesti tuttavas konkreetses ajaloolises ruumis, kuigi, tõsi, eksootilises ja oma kultuuriladestustes endas “imepärast tõelust” kätkevas Ladina-Ameerikas.
Mõneti kergemeelselt on Vladimir Nabokov oletanud, et Cervantese “Don Quijotes” pole ajaloolise tõeluse esitusel mingit tähtsust, peamine olevat vaid kujutlusmäng. Vastupidi temale oletan, et just ajalooline mõõde oma füüsilis-vaimses pilgenitäidetuses on see, mis alates Dante “Jumalikust komöödiast” on esile tõstnud suurimad uusaegsed kirjandusteosed, paigutanud nad erilise veenvusega maailmakirjanduslikku ruumi. Lühemas ja hilisemas romaanis “Ühe ettekuulutatud surma kroonika” (e.k “Väljakuulutatud mõrva kroonika”) pole müüdil minu meelest küllaldast ajaloolist “täidet”, lugu jääb lihtsalt müüdiks, kuigi ka sellisena ei puudu sel köitvus.
Just tänu kujundi ajaloolisele konkreetsusele kasvab SAÜ kogusümbol inimkonna looks, haarates sellesse nii ajaloolise mehe kui ka naise kõigi nõrkuste, kirgede, ilu ja inetusega. Täidetus ajaloolis-psühholoogilise kogemusega on ka tegur, mis ei lase SAÜ fantastilistel kujunditel lenduda ulmekirjanduse laotustesse, kus ideed elavad oma üksildast, kehatut ja siis ka enneaegsele surmale määratud elu.
Üleloomulikkus tundub loomulikuna, fantastiline tõelisena – just nii nagu Franz Kafkal, kellelt Márquez muide on paljugi õppinud. Ta on õppinud ka teistelt – Joyce’ilt, Woolfilt, isegi rohkem Hemingwaylt ja Faulknerilt, mõistagi Cervanteselt ja hispaania “kuldse ajastu” rüütliromaanist –, ent saavutanud oma isikliku ja ainulaadse suurejoonelise sünteesi, mis ei kattu millegi varasemaga.
KUI JUTT ÕPPIMISELE LÄKS, SAÜ ei pruugi olla mõõduvõtuks see kohaseim teos mõnele suurde kirjandusse pürgijale. Suurt matkida jääb igal juhul matkimiseks – sellest pole pääsenud ka mõni igati edukas-andekas hilisem ladinaameerika kirjanik, näiteks tiillanna Isabel Allende (e.k-s “Vaimude maja”, 1992).
Márqueze tipplooming ei piirdu SAÜ-ga. Nii nagu Cervantes oma (enamasti) “Õpetlikeks novellideks” tõlgitud jutustustsüklis, pakub Márquez mis tahes kirjanikuks-soovijale esteetilis-tunnetuslikus mõttes oivalisi eeskujusid oma novellides. Neist paremiku peaks sisaldama eesti keeles 1980. aastal ilmunud valimik “Kadunud aja meri”. Ka see vääriks kordustrükki veidi kõvemate kaante vahel, kui tollane LR võimaldas. Selles nähtub, kui täiuslikult Márquez valdab erinevaid, koguni vastandlikke stiile – lüürilist monoloogi, objektiveerivat dialoogi, rüütliromaanilikku seiklusnarratiivi, paljutähenduslikku parabooli, groteskset-barokset-fantastilist sõnaküllust ja kontrastina viimasele sõnalis-tõeluslikust liiglihast täiesti puhastatud realismi. Muidugi pole need jutud pelgalt stiilikatsetused, vaid SAÜ-s teostunud võimsa nägemuslik-filosoofilise sünteesi lahutamatu osa.
Vihjasin enne, et geeniuse iga sulekriipsu poleks vaja jumaldada. Mis ei tähenda, et seda ei tuleks tähele panna. Minu äratundmist mööda vääriksid Márquezelt esmajärjekorras tõlkimist veel varasema perioodi lühiromaan “Kolonelile kirja ei ole” (1960), türanni-teemaline monoloog-romaan “Patriarhi sügis” (1975) ja novellistikast “Kaksteist pagulasjuttu” (1992). Viimasest muide on paar lugu ülikooli hispaania filoloogide tõlkeseminaris juba valminud.
Tõlkimisandekaid noori on juurde tulemas. Kindlasti võiks Márqueze juures veel kätt proovida Ruth Lias, kes on vahendanud “Väljakuulutatud mõrva kroonika” (1995) ja “Merehädalise jutustuse” (1991), nagu ka Marin Mõttus, Varrakus 1995 ilmunud GGM-i lummava lemberomaani “Armastus koolera ajal” vahendaja. Kirjastustel on aeg eesti lugeja “ootuste horisondi” ladinaameerikalikku ruumiosa otsustavalt täiendama hakata.
