Hasartmäng tungib raamatukokku
Vaat, antigi meil luulekogu kaardipakina välja. Idee olevat kunagi tekkinud Juhan Viidingul, kelle luulekuulsuse katteks ei jätkunud ENSV-s piisavalt trükipaberit.
Olnuks küll vahva üditrumbiga üditihi lüüa, aga miks peaks see praegu viie andeka luuletaja puhul igav olema?
Kaardipaki 56 kaarti võimaldavad mängida hulga mänge, kuid ei kõlba formaadilt kasiinosse. Milline oleks aga selles grillkirglikus vines küll nende 50 luuletuse ja viie poeediportree kombinatsioonide toime?
ÄKKI ÜKS LUULETAJA TOOB TEISTEST ROHKEM ÕNNE? Või tuleb sisestada sedasorti programm pokkeriautomaati? Kaarte tagudes vähemalt tundus, et luuletajad pole ülikeerukalt suhtestatud kompositsiooni õnneks taotlenud, vaid piirdunud loomuliku kooskõlaga. Kuid täpselt ikkagi ei tea, sest seal võib olla peidetud sümboolikat, mänge mastile, mänguteooriat, numeroloogiat ja mida veel. Olen närb mängur, ent meistritele võib ju üllatavaid nüansse lisanduda. Käime siis luuletajad lauda.
Sõdur Karl Martin Sinijärv teeb trumbiks napi ja terava värsi. Hakkas juba meelest minema, et ta sedagi oskab. Välja lööb tas endiselt vagabundilik küüneviha, haletsuseta pessimism, ta on tugeva sotsiaalse alatooniga individualist. Ühiskond kipub inimese tõbiseks tegema oma haiglusega, nähvab ta (täiesti ilmselt vastuoluteadlikuna), viidates praegu ilmsetele hiiliva kriisi ja võõrandumise märkidele. Nähvab kasvõi nii: ”kanade ajud/on vähemalt nende jaod/mõtelgem sellele/kapitali vangimaja/kuked” (ärtu äss).
Risti kümme Asko Künnap külgneb Sinijärvega kriitilise-hoiatava hoiakuga, tema puhul aga kõlbaks viidata pigem intelligendi küünevihale. Kriibib tuntavalt. Huvitavalt mõjub ta kahtlus ja pettumus maailmakodaniku võimalustes, mis linnade poeesia valdavalt hämaras labürintlikus metafoorirägastikus on põnevalt mitmemõõtmeline, aimub metafüüsilise ruumiga mängiv meedium. Sellesse haakub ka mineviku hülgamatuse teema ja ”ümber- või uuestisünni” illusiooni põrmustamine. Kodanlastesse suhtub mõnitav-põlglikult. Künnap tuleb tasapisi tänapäeva luule kuuma tuuma poole, muutub aina enesestmõistetavamaks.
MUST NOTSU JÜRGEN ROOSTE on meie luule kuldne nooruk, oskab luuletada ja olla nagu paadunud säga. Tema valitud teosed on poolpilalikult, veidi rapsivalt-vägivallamaialt teatraalsed, mõnikord ka karmimalt ähvardavad, mis salata. Tundub umbes nii: ah, ma olen narmendamiseni vaba kõige elukorra tarretisse tammumise kiuste, kui võõrandun, siis kaifiga, olen trotsides ekstreemne. Rooste siiski märkab neis sööstudes kummitavat suitsevat pidurijälge, inertsi ja seisakut. Vägisi edasi! Veidi naljakas on see, kuis ta hirmsasti nätsutab ihulisi kujundeid.
Kuninganna Elo Vee on viiest kõige suletum (minu jaoks – olen teda ikka pidanud selliseks hästi kasvatatud ulakaks), ta luule töötab justnagu sissepoole, aga kõige suhtes pilklikult. Kõrk alandlikkus ajab avalikku oga elu lohutu räiguse nuumamise, tundlikkuse väsimise vastu. Ja siis mõistatus: ”Kui jumal ei aita, kaeva kuradile hauda, öeldi,/ja las haud saab sügavam/kui lootus.//Ole oma lootuse pärandus,/aga ära ole ainult labidas.” (ruutu kaheksa)
Kuninganna Triin Soomets annab raevuka alatooniga intelligentset tundeluulet, rapsib vastu lähedustaju teravamaid nurki iseennast ja kedagi. Tekib mulje, nagu oleks alateadvusesse pressitud väga tihke teadvuslik tuum, mingi võimatu olek, mis ärritab üles ”müüdinäärmed”. Ta aitab sellele rafineeritud värsitehnikaga igati kaasa. Meelevaldselt rebides: ”Raudaia vari läbi mu meele,/su kujutluste ring ymber minu” (poti kaks). Tal on viiest praegu kõige vägevam hääl, ta luule näib jõudvat mingisse tippkontsentratsiooni. See luule hakkab muutuma unenäoks, mida justkui oleks näinud, aga kust ta tuleb,vist ei näegi.
Niisiis kaardipakk oli mu meelest hea. Mulle üldse hakkavad juba meeldima kollektiivsed kogud, vahepeal ei pidanud neist miskit. Heaks hakkab saama ka kollektiivse luule (ideoloogiline) punt Õigem valem. Kaardipakk näib olevat järjeks Sinijärve-Künnapi-Rooste vihule ”Neid vigu me ei korda”, ring laieneb ja imelikul kombel üksteise heas mõttes individualismi toetades, mitte nudides, nagu on paratamatusena tunduma hakanud.
