siit võib leida magusaid likööre ja virtuaalseid mänguasju (kohalikku päritolu)

On progressiivseid DJ–sid, on kommerts DJ–sid, on trollipeatuseid närimiskummi reklaamiga. Ja meie nendes kustutame päevi nagu sigarette

Sergei Timofejev “Kiri sõbrale”

SÜNDMUS Narva–Jõesuu modernistliku puhkuseutoopia varemetes on kätte jõudnud “Multikultuurmiaja” väljasõidu teine päev. Deliirselt päikeseline. See muidugi ei tähenda, et eelnevad päevad olnuks vähem deliirsed või et deliirium ei oleks permanentne või et seal üldse kuidagi muud moodi olla saaks.

KELL ON ÕHTUL MIDAGI. Sergei Timofejev paneb plaadi peale, võtab mikrofoni ja alustab. Nokturnse trip–hopi ja acid jazzi taustale retsiteerib Timofejev klubi hämarates saalides õõtsuvate tütarlaste, plaadinõela monotoonse ringliikumise, modernistliku arhitektuuri melanhoolse steriilsuse teksti. Disainibüroode plastikakende, arvutimonitoride kuma ja öise asfaldi peegelduste külma MC poeesiat. See on elektrooniline poeesia – mikseripuldist ja lamp-võimudest teadlik ja sealt läbi käinud luule, videomontaaÏist teadlik luule. (Orbita on heades suhetes Riia E–Labiga, elektroonilise kunsti laboratooriumiga, maailma meediakunsti ringkondades tuntud nimega.)

See luule jälgib täpselt oma helipilti, teda ei toeta altpoolt mõni kergesti äratuntav “sümbolmeloodia” (nagu ilmselt ütleks Hasso Krull), ta luuakse koha peal igal ettekandel uuesti. Timofejevi esituse kõnemaneer on külm, distantseerunud, peaaegu ükskõikne ja ainult kohati laulmisele lähenev, mis eristab teda kardinaalselt hip-hop ja reggae MC-dest. Aga ta on sealt pärit, ta kasutab enda huvides klubikonteksti ja selle väljendusvahendeid.

Timofejev on Riias asuva peamiselt vene päritolu audio–videopoeetide grupeeringu Orbita üks liidreid, mille nimi tähendavat läti kaasaegses koolislängis “suurte silmadega tüdrukut”. Orbita annab välja samanimelist almanahhi, on avaldanud CD–ROMi oma autorite luulega ning neid võib leida ka internetist. Suuresti ongi tegemist poeesiaga, mille liveesitusele ainus mõeldav ligilähedane vaste on heli, pilti ja sõna ühendav interaktiivne kandja, sest ükski neist komponentidest pole rohkem ega vähem tähtis kui mõni teine. Paberkandja on siin sama abitu nagu performance´i või video puhul paberkataloog. Tegemist on ülimalt auraatilise luulega, kus audiotekst ja kohati ka videotekst on vältimatud.

“Vikerkaare” häälte ja helide erinumbris räägib Hasso Krull audiotekstist ja selle tähendusest seoses Contraga. On mõnevõrra kurb, et ta peab piirduma nii masendavalt kehva materjaliga – nagu Krulli tekstide puhul enamasti ikka kipub olema, ei vasta analüüsiobjekt päriselt analüüsija tasemele.

KAASAEGNE AUTORILAUL. See, mida Contra esindab, on mingisugune haiglane ja rahvalik kaasaegne paroodiaversioon kuue-kümnendate aastate autorilaulust, mille kõrgaeg Eestis oli ilmselt seitsmekümnendatel. Timofejev aga, vastupidi, o n kaasaegne autorilaul.

Üleüldse on ära tüüdanud see külahullusega segatud hipiromantika, “muhedaid maamehenalju” ainsa mõeldava luulevormina häälest ära akustilisel kitarril jaurav eesti poeet, kelle ainsaks alternatiiviks on gayridei’de mannetu morbiidne dekadent. Selline luule, mis põlistab mingisuguseid kultuuriliselt käibivaid poeedimõiste kli‰eid, selline mis igavusest võiks hakata servast iseennast hävitama. Aga võta näpust, võta kohe keskmisest.

Tegelikult ei puutu hinnangud asjasse. Küsimus on autoripositsioonide vähesuses. Timofejev & Orbita pakuvad ühte võimalikku alternatiivi, mis Eestis peaaegu puudub. See on küber– ja klubikultuurist läbiimbunud ning lagunevate tehasepidude pimedates orvades ja videotaustade tagasipeegelduses kasvanud poeesia, mis sellele pidevalt tagasi viitab ja lõpuks seda ise ka on.

Siinkohal ei ole mahti nende tekstide analüüsiks ega ole ka Eestis kergesti kättesaadavat kandjat millele osutada, mis-tõttu jääb see tekst ilmselt hetkel õhku rippuma. Kehva asendusainena saan pakkuda amatöörtõlkijalt kõigest ühe väikse ja paberil nii kui nii poolikuks jääva stiilinäite.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid