Maru Tartu

CITY ON SENI TARTUST LIHTSALT MÖÖDA VAADANUD, kuid möödunud nädalavahetusel parandasime selle vea. Käisin Tartus, kus avati uus ööklubi: Terminal.

Seda ei tehta mitte iga päev, liiatigi räägiti ka sellest, et Terminal on Spiriti Tartu filiaal, seega pole tegemist põhiliselt meinstriimi raadiohitte mängiva klubiga. Sellised asjad Cityt huvitavad.

Aga alustame algusest. Et miks niisugune pidev Tartu ignoreerimine? Kogu aeg mingi neetud Spirit. Nii ütlevad tartlased. Nad räägivad ka seda, et Terminali avapidu on nagu mingi tallinlaste praivit paarti, tuntumad Tartu klubikärbsed on kutsest ilma jäänud. Tartu ja Tallinn hõõruvad. Kuid Tartu on popp, sest kui Tallinnas nädalavahetusel parasjagu midagi toimumas ei ole, siis kimatakse parvena Tartusse. Eelmisel reedel oli Tartu õhtu staar, lüües Hollywoodi sünnipäeva ja andes tugeva hoobi Spiriti Gayride peole laupäeval. Nightmani vahupidu Terminal aga lüüa ei suutnud, see oli endiselt varahommikuni pungil täis tramm.

ET TARTU ON POPP, SELGUS KA TALLINNA BUSSIJAAMAS, kus valitses niisugune tunglemine, et järjekorrad ulatusid ustest välja, hoolimata sellest, et viis kassaneidu palehigis pileteid müüsid. “Nagu bussid sõidaksid viimast päeva,” mõtlesin ukselt tagasi põrkudes ja kirusin õnnelikku Eesti Vabariiki, mis kaotas järjekorrad kauplustes ja hellitas mind sabavaba eluga ära. Seadsin sammud lennujaama poole. Just siis, kui mu kannatus pärast kolmeminutilist teelseismist katkema hakkas, peatus auto. Aknast vaatasid välja skandaalitsemisega tuntuks saanud Rain Tolk ja klubihaina tuntud Eesti Ekspressi Siim Nestor. “Kuhu sa lähed?” küsis Tolk.

Vastusevariandid puudusid. Meid ootas Terminal! Terminal, millest Tartu peal hakkasid legendid levima juba kevadel. Terminal, mis varem oli Auditoorium ja kus vähemalt kord nädalas keegi nuga sai. Terminal, mida redeliga pintslimees veel napp tund enne avamist võõpas. Jaa, meeleolu oli helge. Veel helgemaks läks see siis, kui raadiost teatati, et uueks presidendiks saab Arnold Rüütel, sest Tolk ja Nestor, selgus, olid Rüütli tulihingelised pooldajad, nad kordasid Rüütli nime kui mantrat ja kui see viimaks raadiost maha öeldi, siis nad kiljusid nagu ratta peal. Telefonivõrgud olid kohe maas, nagu uuel aastal, ligi kümme minutit. Aga nagu ma juba ütlesin: meid ootas Terminal!

Säästan teid järgnevatest poeetilistest põigetest ja teen Terminalile kiire tiiru peale. Kaks saali, kaks DJ pulti, kaks levelit. Ülemisele tasandile oli Reiu Tüür kunsti teinud. Mingid mullid ja kalad ja värk. Nagu Tüüri suured seinamaalid ikka. Niiöelda allkorrusel on seinad kärtspunased (Tartus on vist mingi punane maja, mis tartlastel elada ei lase, meenub) ja tumesinised, ilma ühegi kaunistuseta. “Mina joonistaksin sinna peale igal juhul rõngaid,” ütleb DJ Vadya Lahari neid seinu vaadates mõtlikult. “Ma kasvõi ise teeks need, ma oskan pintsliga ümber käia küll,” lisab ta valulikul ilmel. Need tühjad seinad käivad talle justkui natuke närvidele. Esimene, sinine ruum, meenutab kooliaulat oma pisikese lavaga. Tegelikult peaks see meenutama lennukit, klubilistel peaks tekkima tunne, et tantsu vihutakse lennuki kõhu all. Tagumine, niiöelda chillimise ruum, on eredalt valgustatud ja punaste seintega (chilli kui tahad aga mitte liiga palju?).

TANTSIDA SEAL SUURT EI SAA, SEAL ON LAUAD JA TOOLID, kus tähtsat klubijuttu rääkida ja oma vaimu eest hoolt kanda. Baarilette on kolm, igal pool on hirmsad sabad, tartlased panevad pidu. Kuid chillimise toas on kohad sisse võtnud peamiselt tallinlased. Neid on seal nii palju, nagu oleks tõepoolest tegemist invasiooniga. Tallinlased lõõgastuvad ja vaatavad lampe, mis peaksid tekitama tunnet, et oled lennujaama ootesaalis. Lambid on koha kujunduslikult suurim hitt. Üks tore Tartu poiss räägib, et ta ei suudaks iial Tallinnas elada, sest tal tekib seal (siin) kohe selline tunne, nagu ta jääks kõigile jalgu. Kõige parema meelega koliks ta üldse näiteks Elvasse elama, mis on veel väiksem ja vaiksem. Tal on seljas trenditeadlik punkpildiga särk, mis on kohateadlikult kulunud. Seda on kulutanud aeg. Aeg on suutnud kulutada juba ka värskeltremonditud Auditooriumi, nüüdset Terminali. Naiste tualettruumis on ukselinkidega väga pahasti – neid lihtsalt ei ole. Seal on ka hirmsad järjekorrad, kuna tegijad vist ei arvesta klubi suurust ja loodavad, et naised õlut ei joo. Kui lahkun, käib kooliaulat meenutavas saalis usin diskotamine. See esimene ruum ei meeldi mulle ikka kohe üldse mitte. Ja muusika on ka “dekolteeks kätte ära läinud,” kui kasutata ühe tallinlase pirinat. Tagumises ruumis on aga kõik okei. Minge otsejoones sinna tahapoole.

Üks vaid Tartule omane seik veel – nad kohe ei saa ilma piljardilaudadeta! Piljardilaud on justkui needus, mis Tartus igal pool olema peab. Atlantises on piljardilauad, Panges on piljardilauad, Zavoodis on piljardilaud... Nimekirja võiks veelgi jätkata. Muidugi on ka Terminali kõrval asuvas Manhattanis piljardilauad. Miks peavad ööklubis need asjandused olema, seda minu mõistus ei võta. Võibolla on see maru. Muuseas – maru pidid tartlased ütlema siis, kui neile midagi väga meeldib. Kokkuvõttes ma ütlengi, et Tartus oli maru. Hea, et seal püütakse tudengeid ikka kuidagi lõbustada. Jääb üle vaid loota, et Audika vaim ei hakka Terminali lämmatama ja raadio Sky+ sinna oma võrseid ei aja.

TÄNA TARTUS:

• Kauge Galaktika – Varjend. Ütlevad, et tuleb kosmilisem, sügavam ja ulmelisem pool vanemast ja uuemast trumm ja bassist. Mic, PrimeFunka, Mark Slavin, Doper, Methodik. Pilet 40/35