Meelekindlust meediaraha jagamisel

Üks seltskond kurvastaks tõsiselt, kui Eesti Televisiooni rahastamine lõpuks kindlale alusele viidaks. Need on ajakirjanikud, välja arvatud ETV enda omad. Aastaid on avalik-õigusliku ringhäälingu (ehk ETV ja Eesti Raadio) finantseerimine arvukatele reporteritele tegevust andnud. Hea teema ju, kõik vajalikud koostisosad olemas: raha, meedia, oma saatest ilma jäävad ekraaninäod, kirgedes poliitikud...

Kevadel valitsuse, ringhäälingunõukogu ja erajaamu ühendava ringhäälingute liidu vahel saavutatud kokkulepe teeks sellele perioodiliselt korduvale trallile lõpu. Pärast põhjalikke arutlusi on nüüd aeg määratleda ringhäälinguseaduses avaliku ringhäälingu rahastamise alused, mis vabastaksid avaliku ringhäälingu iga-aastasest seebiooperist “Mis meist saab?”.

Kokkuleppe järgi peaks reklaami näitamine ETV-s lõpetatama 2002. aastal, samaaegselt hakkaksid erakanalid maksma litsentsitasu. Riigieelarveline toetus ETV-le fikseeritaks pikemaks perioodiks.

Taastuks kõlbeline konkurents. Eesti Ajalehtede Liidu seisukohast looks ETV-st reklaami väljaviimine eeldused kõlbelise konkurentsi taastamiseks meediaettevõtluses. Riigi poolt suuremahuliselt finantseeritava ETV tegevus reklaamiturul on kindlasti nõrgestanud ka Eesti trükiajakirjandust. Kõlvatu konkurentsi vältimine ongi üheks põhjuseks, miks näiteks peaaegu kõikjal Põhjamaades ei ole avalikus ringhäälingus reklaam lubatud.

Kui läheb hästi, tuleb sellel aastal Eesti reklaamituru mahuks üle 700 miljoni krooni. Sellest pool läheb ajalehtede arvele; koos ajakirjadega saab trükimeedia peaaegu kaks kolmandikku kogusummast. Televisiooni osa on üks viiendik reklaamipirukast. ETV-st reklaami kaotamine tähendaks elutähtsaid lisasissetulekuid erameediale, nii televisioonile, ajalehtedele kui teistele meediakanalitele.

Vaadates Eesti ajakirjanduse sõltumatuse arengut alates 1988. aastast, on selge, et poliitilise surve kadumise järel saabunud vabaduse kõrghetked on andnud üha enam teed majanduslikule pressingule. Ajaleht, mis ei tule toime enda iseseisva majandamisega, võib hakata liigselt sõltuma omanike hetkevõimalustest või majandushuvidest. Valvekoera roll ei tule hästi välja, kui kitsas käes. Kurva näite pakub osa Eesti venekeelsest pressist, kus pigem kaubitsetakse, mitte ei tehta ajakirjandust.

Kurjakuulutav ettepanek. Oleks kahju, kui avaliku ringhäälingu rahastamist puudutavad otsused takerduksid, nagu palju kordi varem on juhtunud. Üks märk sellest on riigikogu Mõõdukate fraktsiooni juhi Marju Lauristini ettepanek lükata reklaami kaotamine ETV-st edasi aastani 2004. Selle ettepaneku realiseerumine kahjustaks siinse reklaamituru normaalset arengut ja meediaettevõtlust.

Ei võimalik poliitiline soov jätta ETV poliitilise lõa otsa, TV1 kadumine ega mingi muu asjaolu tohiks saada ajendiks, mis ajab lörri kevadel saavutatud ennenägematu meediapoliitilise kokkuleppe, mis tagaks meediamaastiku stabiilsuse. Sellest võidaksid kõik: avalik ringhääling, eraringhääling, ajalehed, ning rahvas, kes loeb, vaatab ja kuulab. Tõsi, dramaatilisi pealkirju jääks vähemaks, ent sellest saab üle. Stabiilsus maksab ka midagi.