Tele on elu mõõt
Üks minu lemmikraamat kirjutab sellest, kuidas käib elu Ameerika Ühendriikide võimupealinnas Washingtonis. Üks Ühendriikide valitsuskabineti siseelu kirjutamata reegel on see, et televisioon mõjutab või isegi kontrollib kogu riigi poliitilist elu. Isegi presidendiks saab tavaliselt see, kes teleesinemistes mõjub usaldusväärsemalt ja oskab lihtsamate sõnadega suuri eesmärke välja öelda. Olulised riiklikud sündmused sätitakse sellisele kellaajale, et need jõuaksid tähtsamatesse tele-uudistesaadetesse. Kui sind pole televisioonis, siis sind pole olemaski, ütleb Ameerika moodne vanasõna.
Eestlased on suhtunud Ameerika elulaadi nähtustesse – Coca-Colasse, McDonaldsisse ja Hollywoodi filmidesse pigem sümpaatiaga, kuid mitte ülevoolava sõprusega nagu venelased ega vihameelselt nagu prantslased. Ning hoolimata Eesti telekanalite suhtelisest rohkusest on püsima jäädud kainele hoiakule, et televisioon on küll tore, aga et see ei juhi inimeste elu.
Kuid värske arutelu selle üle, kuidas talitada järgmise aasta 24. veebruaril, mil Arnold Rüütli esimene presidendivastuvõtt konkureerib televisioonis naiste 30 kilomeetri suusatamise otseülekandega Salt Lake City olümpiamängudelt, kus eestlaste medalilootusena läheb rajale Kristina ·migun, hoiatab, et ka eestlastest võivad saada televisiooni orjad.
Sest sisuliselt ei teki konkurents mitte spordisündmuse ja riikliku tähtsusega sündmuse vahel, vaid kahe telesaate või -ülekande vahel. Ja see paneb mõtlema selle üle, kuidas televisioon muudab elu lineaarseks ehk ajas üksteisele järgnevate sündmuste jadaks. Selles jadas ei saa tavaline vaataja juppe ümber tõsta ega kahte juppi kõrvuti jälgida. Asja teine külg on see, et alates reaalajas uudiseid edastavate telekanalite (nt CNN, BBC World jt) loomisest on tekkinud vaatajates üha suurem soov kõike (isegi sõda!) otseülekandes jälgida. Ja kui juhtub nii, et samale kellaajale satub korraga kaks olulist (tele)sündmust, siis on kohe näpp suus ja mure majas, sest televisiooni lineaarsus ei luba neid kahte samal ajal edasi anda.
Konflikt on naljakas, sest meie ümber toimuv elu ei ole ju üldse lineaarne – siin toimub ajas paralleelselt tohutu hulk sündmusi ja iga hetk juhtub lugematu hulk asju. Niimoodi see meie ebatäiuslik maailm toimibki.
Arutelu selle üle, kas televisioonis on tähtsam presidendi vastuvõtt või ·migunide suusatamine, pole midagi muud, kui soov sundida elu kulgema televisiooni reeglite järgi – et asjad ei satuks teineteise otsa, vaid järgneksid teineteisele mõistliku vahega, ma mõtlen siinkohal reklaamipausidega.
Kui ETV näitab 24. veebruaril otseülekandes presidendi vastuvõttu, siis on see riiklikule sündmusele tähelepanu pööramine. Kui valitakse suusatamine, siis pööratakse tähelepanu meelelahutusele. ETV valik näitab meile, mis on sellele telekanalile tähtis ja mida sealt tulevikus oodata.
