Sajandi suurromaan Kõivu ja Rohumaaga
Ideed tuua teatrilavale Thomas Manni suurromaan “Võlumägi” peeti juba ette kaelamurdvaks: kas on üldse võimalik see ligi 1000-leheküljeline üks läinud sajandi tippromaan teatrivormi ümber panna?
Loomulikult võivad teatrisse oma lugemiselamuse kaasa võtta ka need, kellele “Võlumägi” on lemmikteos. Samas pole samaväärset elamust põhjust teatrist otsida. Kas või juba seetõttu, et ligi neli tundi kestva lavastuse puhul on eelkõige tegu ikkagi vaid ühe loojateseltskonna nägemusega romaanist.
Ehkki lõpliku vormistuse andis lavastusele Jaanus Rohumaa, võib Linnateatri “Võlumäge” pidada meeskonnatööks, kus erinevate loojate ideed-mõtted on sulandunud ühtseks tervikuks.
Vaieldamatult pärineb aluspõhi Madis Kõivult, kes romaani draamavormiks kirjutas. Kuuldavasti olla dramatiseeringu esimene variant sedavõrd mahukas, et selle järgi valminud teatrilavastus kestnuks üheksa tundi. Aga ka Kõivu dramatiseeringu lõppvariandist, mis peaaegu tervikuna lavale jõudnud, terendub üsna selgelt lavastuse sisuline selgroog ja joonis.
Kõiv, kes on teatrile kirjutades vahel isegi teatraalsem (tema piiramatu aeg-ruumi fantaasia!) kui teatrivahendid seda võimaldaksid, kirjutas Rohumaa lavastusse mitmed olulised kujundid. Aega mõõtvad (osatavad?) südamelöögid, metronoom, rongirataste ühtlane loks, köha
Hans Castorpi vaimse ärkamise lugu on Kõivul filosoofilisem, sümboolsem kui see terendub lavastusest, ent põhilises hingavad dramatiseering ja lavastus ühes rütmis, ühes ruumilises (nägemuslikus?) aja-mõõtmes.
“Võlumäe” teised olulised kaasautorid on kunstnik Mae Kivilo ja koreograaf Teet Kask.
Kivilo lavakujundus on teine oluline vaal, mis annab ”Võlumäe” lavastamiseks-mängimiseks piiramatu fantaasiaruumi ja on tõenäoliselt inspireerinud mitmeid sisulisi lahendusi ja leide. Üks viimase aja võimalusterohkeim mänguruum, mis aitab vabalt liikuda ajas ja ruumis ning suisa kohustab ära kasutama selles peituvaid lahendusi. Lavastuse temporütm, sujuvalt ootamatud pildivahetused tõestavad, et Rohumaa on seda ka teinud.
Kask koreograafina siseneb lavastusse pigem lavastaja Rohumaa initsiatiivil, millest võib välja lugeda Rohumaa õnneks jätkuvat otsingu- ja katsetamiskirge. Lavastuse parimail hetkil loob tants tõepoolest omaette metatasandi, mitmekihilise fooni, milles väljenduvad tegelaste, riikide, ühiskonna, ajaloo äng ja pained, vastuolud ja paradoksaalsused. Aga ka ideaalid. Ja tunded.
Tants muutub lavastuse üle-jäänud komponentidele võrdseks partneriks juhul, kui see on välja kasvanud inimsuhete elektrist, mille olemusele otsib Rohumaa lavalist ekvivalenti nn näitlejaetüüdidest. Aga samahästi võivad tantsustseenid jääda vaid romantilis-melomaanlikuks fooniks, millel on küll kujundiväärtus, ent napib näitlejaorgaanikat.
Tantsuks muutunud etüüdid ja puhtad etüüdid ise osutavad vast kõige markantsemalt lavastaja Rohumaa otsingutele, leida enda jaoks uusi võimalusi ja väljendusvahendeid. Midagi uut ei saa teatripäikese all enam ammu sündida, Rohumaa katsetab lihtsalt võimalustega, millele ta varem pole julgenud või tahtnud ligi minna.
Nii osutubki “Võlumägi” (vähemalt esmamulje põhjal) pigem huvitavaks ekskursiks ühe lavastaja otsingutesse-katsetustesse, mis justkui ei kohustakski pidevalt “Võlumäe” isiklikku lugemiselamust kontrollima.
Igal juhul oleks põhjust siinselgi lehepinnal “Võlumäe” juurde tagasi pöörduda, sest Hans Castorpi loo näitlejatööd väärivad seda igati. Olgu vaid öeldud, et siinkirjutaja meelest oli Castorpi tädipoja osatäitmine sedavõrd huvitav (Manni alter ego?), et seekordse loo peategelasiks võiksid rahumeeli olla Hans Castorp (Indrek Sammul) ja tema tädipoeg Joachim Ziemssen (Andres Raag).
