Õiglane tulumaks on astmeline

Emori uuring näitas, et 71 protsenti Eesti elanikest toetab astmelist tulumaksu. Sama tähelepanuväärne kui uuringu tulemus, on sellele antud hinnangud. Poliitikute kommentaarid – vastajaid on õhutanud kadedus kaaskodanike vastu ja lootus, et keegi teine maksab nende maksud – ei ole ometi tõsiseltvõetav poliitiline analüüs. Seega ei võta parteide vasak ega ka parem tiib teemat tegelikult eriti tõsiselt.

Järjekindlalt hirmutatakse meid asjatundmatu väitega, et vähesed Eesti rikkad ei jõua maksudega vaeste hulki hädast välja aidata. Tegelikult on tulude vertikaalne ümberjaotamine (rikastelt vaestele) väike osa heaoluriiklikust maksusüsteemist. Tänapäevase maksukorralduse põhiidee on hoopis horisontaalne ümberjaotamine (tervetelt haigetele, lastetutelt perekondadele jms), samuti elutsüklist lähtuv ümberjaotamine (tööealistelt pensioniealistele ja noortele). Eestis pole tehtud tõsiseltvõetavaid analüüse, kes ja kuidas tegelikult makse maksab, kuidas tegelikult rahastatakse heaolupoliitikat, kes kasutavad avalikke hüvesid jne. Asjade selgitamiseks tuleb kasutada naabrite tarkusi.

Inglismaa kogemus. Kui vaadata maksude maksmist ja avalike hüvede kasutamist momentvõtte põhimõttel, võib ilma vaevata tõestada, et 5 esimest tuludetsiili (väiksemate sissetulekutega rahvastiku osa) saab avalikke hüvesid oma panusest (maksudest) rohkem. Ja 5 tagumist detsiili (jõukamad rahvakihid) maksavad esimeste hüved kinni ning tarbivad ise ühishüvesid tagasihoidlikult.

Elutsüklist lähtuv analüüs võtab arvesse indiviidi kogu elu. Mis ta selle aja jooksul maksab ja mida saab. Inglismaal maksavad 9 tuludetsiili tarbitud hüved elu jooksul ise kinni. Ainult esimese (kõige vaesema) detsiili esindajad saavad ühiskonnalt rohkem, kui vastu annavad. Kuid naiivne on arvata, et vaesed saavad summarselt rohkem avalikke teenuseid kui rikkad. Kaugel sellest. Kui mõned spetsiifilised teenused, mida valdavalt vaesed tarbivad (näiteks sotsiaaleluase) välja jätta, on rikkad igas osas eelisseisundis. Teede ja tänavate kasutus, (ülikooli)haridusest osa saamine, üldine heakord ja turvalisus – kõigi peamiste avalike kaupade akiivsemad tarbijad on jõukad elanikekihid. See on ka üks põhjendus, miks arenenud riikides on progressivne tulumaksusüsteem.

Sellise tulemuse (rikkaid rohkem ühise katla ümber) tingivad mitmed põhjused. Esiteks on juba jõukate eluiga vaeste omast märgatavalt pikem. Teiseks on erakaupade ja avalike kaupade pakkumine tihti põimunud. Aktiivsem erakaupade tarbimine võimaldab avaramat juurdepääsu ka ühishüvedele. Kolmandaks puuduvad vaestel võimalused poliitikat mõjutada, nii kujundatakse avalike hüvede jaotamise mehhanismid, mis vaeseid peaksid toetama, neile hoopis ebasoodsatena.

Viimast väidet illustreerib väga hästi ka Maailmapanga analüütiku Arvo Kuddo analüüs Eesti sotsiaaltoetuste efektiivsusele. Kuddo kokkuvõte kõlab: ”Suur osa riigi makstavatest sotsiaaltoetustest, sealhulgas ka toimetulekutoetusest, makstakse mittevaestele peredele: toimetulekupiiri kindlustamiseks mõeldud rahast kulus 62,3% mittevaestele peredele.”

Suur peeter väikse peetri leivakoti kallal. Eestiski nosib Suurb Peeter mõnuga Väikse Peetri kehvas leivakotis ja imestab, miks viimane oma elujärjega rahul pole! Teine käepärane näide vaeste väikesest poliitilisest mõjust on möödunudaastane reformi- ja keskerakondlaste ühiste jõupingutustega saavutatud reisirongi liikluse toetuste mahatõmbamine riigieelarvest. Näiliselt käis kemplemine selle ümber, kas toetada kallist rongiliiklust või odavat bussiliiklust. Tegelik vaidlusküsimus oli aga, kuidas tõmmata eelarveraha raudteelt (mis rikkaid reisijaid ei huvita) maanteedele (mille seisund neid vägagi puudutab).

Kui Eestis keegi väidab, et jõukate maksukoormus on kõrge, siis ta valetab. Sest keegi ei tea, kui "innukad" maksumaksjad nad on. Üheski riigis ei maksa rikkad makse seadusjärgse protsendi (meil 26%) järgi, vaid vähem. Küll on Eestis allakirjutanu arvates keskmiste sissetulekutega inimeste (arstid, õpetajad, oskustöölised jt) maksukoormus kõrge ja seda tuleks oluliselt alandada.

Eestlased soovivad maksude eest sama palju riiki, kui saavad sakslased, norralased, kanadalased jt.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid