Ajalooline võimalus meediamaastik korrastada
Kultuuriminister Signe Kivi leiab, et riigikogu käes on täna võimalus teha otsus, mis korrastaks lõpuks Eesti ringhäälingumaastiku ning tooks vaatajale sisukamaid programme.
Emori uuringute põhjal vaatab iga eestimaalane päevas keskmiselt ligi neli ja pool tundi televiisorit, raadiokuulamisele kulub aga nädalas ligi 23 tundi.
Kõrvuti Eesti Televisiooniga võime täna valida kahe üleriigilise ja ühe kohaliku eratelevisiooni kanali ning seitsme kaabeltelekanali programmide vahel. Koos Eesti Raadio nelja programmiga tegutseb Eestis täna ligi kolmkümmend raadioprogrammi. Need arvud näitavad, kui oluline on televiisor ja raadio Eesti elanikule igapäevaelus.
Kindlad reeglid meediamaastikul paika. Ühe või teise kanali vaadatavus sõltub esmajoones seal pakutavast saatekavast, selle vastavusest meie – kuulajate-vaatajate ootustele. Ehk teisisõnu – programmide sisu sõltub turu nõudmistest. Täna riigikogus arutusele tuleva ringhäälinguseaduse eesmärgiks on pärast aastaid kestnud vaidlusi ja erimeelsusi fikseerida kindlad reeglid Eesti meediamaastikul.
Seaduse eelnõu ettevalmistamisel on olnud põhiliseks pidepunktiks kõigi osapoolte – kultuuriministeeriumi, ringhäälingunõukogu, ringhäälingute liidu ja Eesti teletootjate liidu poolt tänavu 30. aprillil allkirjastatud kokkulepe, milles pärast pingelisi läbirääkimisi ja kohatist allaandmise meeleolugi suudeti lõpuks ühiselt formuleerida ja allkirjastada Eesti ringhäälingu tulevikusuunad.
Dokument sisaldas põhimõttelisi ümberkorraldusi kogu ringhäälingutegevuse rahastamisel. Muudatused puudutasid osalemist reklaamiturul: kui Eesti Televisioon ja Eesti Raadio loobuvad reklaami näitamisest, katavad sellest tuleneva puudujäägi eratelekanalite poolt ringhäälingulubade eest riigieelarvesse makstavad tasud.
Kultuuriministeeriumi initsiatiivil sõlmitud nn 30. aprilli kokkulepe on kahtlemata kõige olulisem ringhäälinguteemaline kokkulepe Eesti lähiajaloos. Viimased kümme aastat on kõik valitsused püüdnud selle valdkonna probleeme lahendada, tehtud töö on nurjanud alati lahendamata erimeelsused huvigruppide vahel.
Nüüdseks oleme läbinud aasta kestnud teekonna kokkuleppe ettevalmistamisest ja allkirjastamisest seaduseelnõu väljatöötamise ning selle menetlemiseni valitsuses ja parlamendis.
võidavad kanalid ning vaatajad-kuulajad. Kui riigikogu otsustab täna vormistada eelnõu ringhäälinguseaduseks, siis annab see kindlustunde kõigile Eesti telemaastikul tegutsejatele, mis aga võibolla veelgi olulisem – televaatajatele ja raadiokuulajatele.
Selgus rahastamissüsteemis annab eratelekanalitele võimaluse normaalseks konkurentsiks reklaamiturul, Eesti Televisioon saab aga asuda täitma talle kui avalik-õiguslikule institutsioonile pandud ülesandeid ühiskonnas. Televaatajale tähendab see tasakaalustatud ja sisukaid telepäevi, kus uudiste ja meelelahutuse kõrval on võimalik alati vaadata ka professionaalselt tehtud kultuuri- ja spordisaateid, laste- ja haridusprogramme.
Täna riigikogus menetletava seaduseelnõu saamisega seaduseks ei ole ringhäälinguala korrastamine siiski veel lõppenud. Seadusega lahendame kõige pakilisemad probleemid, mis eilsest tänasesse on kandunud ning valdkonna normaalset arengut juba pikka aega takistanud.
Seitsekümmend kuus aastat tagasi ehk täpsemalt 18. detsembril 1925 sai valmis esimene Eesti oma raadioseadus – seda aasta enne ametlike regulaarsete raadiosaadete algust! On loomulik, et ka tänane kultuuriministeerium tegutseb tulevikule mõeldes: nii jätkub töö rahvusringhäälinguseaduse eelnõuga, mis on juba valitsuses põhimõttelist toetust leidnud ning ootab nüüd veel mõningast täiendamist ja täpsustamist.
Ma loodan, et palju kirgi kütnud ringhäälinguseadust arutades süttivad täna riigikogus rohelised tuled. Sest vaid seaduse vastuvõtmine avab normaalse ja tasakaalus liikluse Eesti ringhäälingumaastikul.
