Ebatäpsusest riknevad sõnad
Jaanuaris, täpsemalt 4. kuupäeval, möödus 35 aastat angloameerika kirjandusmentori ja luuletaja Thomas Stearns Elioti surmast. Nii kindlalt Parnassile betoneeritud autori puhul on surma tähistamine sama levinud tegevus kui sünniaastapäevade meelespidamine. Akadeemilisi konverentse ja salatilaudu korraldatakse nii ühel kui ka teisel puhul. Eestis ei meenutatud seda daatumit sugugi mitte õõnsate meeste kõnedega vaid -- Hortus Litterarumi kirjastuselt ilmus esimene Elioti tõlkeluule kogu.
Kes oli see Eliot, Thomas Stearns? Üsna võimatu on kirjutada mõnekümnel real pika ja vastuolulise elukäiguga mehest, kes võibolla kõigist enam mõjutanud ingliskeelset modernistlikku luulet ja 20. sajandi arusaamu kirjandusest üldse. Sündis Ameerikas. Õppis Harvardis filosoofiat - mõne arvates liiga palju, et hästi luuletada. Sõitis Euroopasse, siis kui kõik kunstis ja kirjanduses oluline toimus veel siin, mitte New Yorgis. Ihkas nii väga eurooplaseks, et oli nõus Inglismaal pangaametnikuks hakkama. Abiellus hullu naisega, kellega isegi Bertrand Russell magada ei suutnud. (Muide, Eliottide abielust kõnelev Hollywoodi film "Tom ja Viv" jääb algmaterjalile haledalt alla.) Kuulutas end kuningriiklaseks nagu kõige armetum välismaalane. Mõistagi gay, ainult et salatsev - miks muidu oli "Ahermaa" nii aher, kui autori poiss-sõpru poleks maailmasõjas maha tapetud. Nautis etableerumist ja kõduneva süsteemi tähelepanu (teenetemärk, Nobeli preemia 1948). Ja üleüldse oleks too Nobel hoopis Il miglior fabbro´le Ezra Poundile antud, kui viimane poleks olnud faistide raadios DJ...
T. S. ELIOTI ELUKÄIK jõudis õhtule 1965. Ajal, mil tähelepanuväärsem ingliskeelne kirjandus sündis Ühendriikides, luules valitses psühhedeelia ning avangard kunstis oli kaotanud sisu. Ja ehkki "Ahermaa" ennetab mängeldes poolesaja aasta võrra Baudrillard'i postmodernismiheietusi teemal, et nüüdisaja kultuuris pole midagi uut ja kõik on vaid mäng objektita tähistega, olid kuuekümnendad tõesti selle sõdadevahelise uhke, elitaarse, avangardliku, kõrgmodernismiks nimetatud liikumise õhtu, mille viimased reliikviad olid Eliot ja mõni aasta hiljem siitilmast lahkunud Pound.
Mida on mööduva aastasaja poeedil öelda publikule täna? Kahtlemata resoneerivad tema "J. Alfred Prufrocki armulaul" ja "Ahermaa" toonilt, ehkki hoopis teise ajastu keeles, tänaste kiirelt elanud kolme-neljakümneste maailmatunnetusega, kellele näib, et kõik on juba ära olnud ning et ees ei oota enam midagi uut ja tõeliselt erutavat. Neis varastes, paljude arvates parimates Elioti luuletustes kõlavad üleüldise võõraks olemise, juurtetuse toonid. Aga ka nukralt irooniline leppimus omaenda empaatia- või armastusvõime puudumisega - endast välja minemise võimetusega: Mis võinuks olla, on abstraktsioon / jäädes püsivaks võimalikkuseks / vaid mõttemõlgutuste maadel. Kõik, mis võinuks olla, variseb kokku liigse etteteadmise, süütusepuuduse all. Suuresti ongi Elioti poeemide puhul, "Prufrockis" vahest kõige varjamatumalt, tegu võimatuse luulega
T. S. ELIOT, KELLE KÄSUTADA oli terav kriitiline intellekt, mis avaldub kümnetes esseedes, tohutud teadmised inglise, itaalia, prantsuse, ladina ja hommikumaade luulest ja suurepärane keeletaju, oli mõistetud kannatama omaenda üht peamist poeetilist nõuet - tundeelamuse ehedust - nurjava võimatuse/võimetuse diktaadi all. Paraku ei vaja algupärane luulekujund õpetatust. Tegelikult, nii uskumatu kui see ka ei ole, toetubki Elioti kuulsus luuletajana eelkõige "Prufrocki" ja "Ahermaa" paarikümnele leheküljele, mille mõlema ehitusmaterjaliks on suuresti varasemate poeetide tekstid. Lahti seletamaks nimetatud filosoofilist liigharitust - Eliotti õpiaegadel oluliselt mõjutanud Henri Bergson käsitleb keelelist kujundit pigem teadvuse mänguna mälestustega kui olemist muutva üksusena - eks ole luulet silmas pidades halvaendeline seletus?
Kahekümnendate aastate teisel poolel pöördus Eliot hingepidet (või ehk toda võimalustõ) otsides kiriku rüppe. Tema hilisem looming - kogumikus esindatud tsükliga "Neli kvartetti" - on mõtisklev, aforistlik, teemadeks igavikuline hea ja kuri, kaduvus, inimolemise paradoksaalsus. Ja ma ei tahaks päriselt nõus olla nendega, kes väidavad T. S. Elioti religioossed värsid olevat "kogemuse aseaine". Eliotti mõistab see, kes on tundnud, kuidas sõna ei loo, vaid kaotab. Ebaõiglane on nõuda ehtsa sisemise valgustumise kirjalikku ekvivalenti poeedilt, kes tunnistab: Sõnad sirutuvad, / mõranevad, murduvadki koorma all, / pinge all, libastuvad, vääratavad, hävivad, / riknevad ebatäpsusest, ja viimaks: Luulest ei ole asja. Ning mõnigi on mulle kinnitanud, et eelseisvasse sajandisse ulatuv väärtus ongi pigem raidkirjana kõlavatel mõtteridadel nagu Kus on see Elu, mille jätsime ellu? / Kus on see tarkus, mille jätsime teadmistesse? / Kus on see teadmine, mille jätsime informatsiooni? ("Kalju") kui "Ahermaa" nihilismil.
Võimatuse luulest rääkides ei saa päriselt mööda minna luule Tõlkimise võimatusest
LUULE ON TÕLKIMATU, teati antiikajal, ja tõlkija on pettur, öeldi renessansiaja Itaalias. Kui seda avantüüri ikkagi proovida, siis seisab tõlkija määratu suure ülesande ees. Esmalt peab ta vaigistama omaenda sisekõne ja püüdma edasi anda algupärandi toimet. Teisalt ei avita kujundite, rütmimuutuste ja meeleolu uuestiloomisel teises keeles mitte sõnaraamat, vaid nimelt sama sisekõne, piire mittetundva lapse lalin mängivas teadvuses. Sõnad, mis seejuures täpse vaste leiavad, on haruldane kingitus. Sellest kaksipidisusest sünnib kummalisi ettearvamatusi.
Käesoleva tõlke puhul tundub algupärandi enda irooniline vaim tihti hõljuvat kohtades, kus tõlkija-poeet on maha raputanud tõlkija-filoloogi: kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid pro the evenings, mornings, afternoons. Mõnel pool aga nõudnuksid Elioti meloodilised kadentsid ehk pisut enam järelkontrolli - kui refrään In the room the women come and go / talking of Michelangelo kämpub lauseks Toas kulgevad naised, neil puudub rutt, / neil Michelangelost käimas jutt, jääb üksnes siunata maarahva keelt, mis end mõnel sombusel päeval nii tina täis võtnud.
Ingliskeelsel huvilisel soovitatakse algul Eliotti lugeda ohtraid kirjanduslikke osundusi ja viiteid tähele panemata, et keskenduda rütmile, meeleolule. Et enamik tsitaate tõlkes niikuinii ei käivitu, jääb eestikeelsel lugejal seda rohkem keskendumisruumi. Õnneks on "Ahermaa ja teisi luuletusi" varustatud tõlkija ning autori kommentaariumi ja toimetaja (Jaak Rähesoo) põhjaliku järelsõnaga. Pärast teist või kolmandat lugemist võib juba proovida ka ajalooliste tegelaste ja süzheede tagamaal orienteeruda. Kasutud teadmised on puhas luksus.
Thomas Stearns Eliot
1888-1965
Ameerikas sündinud inglise luuletaja, kriitik, esseist ja näitekirjanik. Nobeli preemia laureaat 1948.
Poeem "The Waste Land" 1922 ("Ahermaa") on Elioti tuntuim teos.
Harvardi ülikooli haridusega poeet kolis Londonisse 1915 ja temast sai Briti kodanik 1927.
Muu hulgas toimetas Eliot kirjandusajakirju Egoist ja The Criterion.
Eliot on jäänud ajalukku eelkõige kui tekstilähedast lugemist nõudva uuskriitika rajajaid.
Eesti keeles on ilmunud "Valik esseid" 1973 ja esseekogumik "Valitud esseesid" 1997.
Erkki SIVONEN
