SLÕL: Ingrid Agur läks Ugala teatrisse vastu tahtmist tööle
Nii sattuski Ingrid Agur Ugalasse suunamise alusel ja vastu tahtmist. Sest pakkumisi tuli ka pealinnast. Viljandis anti pisike ühiselamutuba, ning töö vähesuse üle kurta olnuks patt. Esimeseks pintsliprooviks sai “Helepunane lilleke”. Just nimelt pintsliprooviks, sest laval laiusid maalitud dekoratsioonid. “Mis me sest esimesest räägime. See oli kehv - polnud ju oskusi suuri pindu maalida.”
Oskused tulid aga üsna pea, kunstiinstituudi diplomitöö “Tõrksa taltsutuse” käigus. “Töömaht oli kohutav - 36 suurt stendi, mis tuli korralikult graafiliselt läbi maalida. Ja kuna Ugalas polnud butafoori, lavastusala juhatajat ega kostüümiala juhatajat, pidin kõik selle üksinda teostama.” Ingridi õlule jäi ka kostüümikangaste ostmine ja tihti ka torude tellimine. “See oli absurd! Me olime orjad! Esimene kümme aastat Ugalas oli nagu teoorjus!” ütleb Ingrid, ja see tuleb südamest. “Ning ääretult madala palga eest! 100 rubla kuus! Ma ei saa üldse aru, kuidas vastu pidasin!” Ingrid lisab naerdes, et õnneks maksis konjak tollal vaid 3 rubla ja 40 kopikat.
Praegu, kinnitab proua Agur, teeb sama töö ära kuus inimest.
Teatrikunstniku üheksa ametit
Kunstnik hindab ise eelkõige 80. aastatel valminud töid. Näiteks “Rahva sõda” (1981) ja “Juudit” (1983).
“Rahva sõda” sai lavaküpseks koos Ugala uue majaga. “See oli midagi erakordset,” tähendab Ingrid, “see läks hinge. Lava kohal oli suur must lind, surma kraaksuv vares, mis muundus liikuvaks tarelaeks.”
“”Juuditis” aga lavakujundus lihtsalt töötas,” kinnitab Ingrid, kellel on vahel kahju, et teatrikunstnikul pole tihti ei aega ega võimalusi tööd põhjalikult teha ning siis jääb see ka visandlikuks. Suhteliselt tähtis on ka see, kas visioon, milline võiks lava välja näha, tekib kohe pärast näidendi läbilugemist või mitte. “Mõtlesin paar päeva. Kaalusin kiviplokkidest seinu ja nii edasi. Aga siis vestlesin lavastaja Kaarin Raidiga ja tema ütles, et nägi Moskvas üht inglise teatri etendust. Et seal oli laval üks vaip ning see liikus. Piisas tal öelda vaid sõna “vaip”, kui mul plahvatas...”
Laval oli jämedast nöörist varrastel kootud kolmteist suurt paani. Lisaks Ingridile kudusid kangast nii inspitsiendid, näitlejad kui lavastaja Kaarin Raid. Pärast said need kokku õmmeldud ning seestpoolt kullatud. Paanidest moodustusid Juuditi telk, selle avanedes aga Olovernese telk ning lõpuks, kui Juudit oma rahva juurde tagasi jõudis, langes see maha. Ingrid pidi ka vaipa liigutavad mehhanismid ise välja mõtlema.
Ei taha teha tubasid
“Pean õnnestunuks neid kujundusi, mil see lavastusega kaasa töötab. Kus üks asi muutub teiseks. Ma ei taha teha tubasid, aga kahjuks peab enamasti just tubadega tegelema. See hakkab vastu,” neab Ingrid näitekirjanikke, kes lavastajale ja kunstnikule kõik puust ette teinud, punaseks värvinud ning oma nägemust peale suruvad. Eriti hulluks muutub kunstniku jaoks asi siis, kui kujundus on ka tekstiga otseselt seotud.
Paraku on elus tulnud just rohkem sellist tööd teha. Kuid tubade kavandeid Ugala fuajees avatud juubelinäitusel, mida Ingrid viimastel päevadel koostas ja üles pani, ei näe.
Verni Leivak
