KUNST: Modernse arhitektuuri ja okupatsioonimuuseumi liit
Õhtul kell 10 käib pealinna südames asuvas postimajas veel suur sehkendamine. Näost hallikas-rohekad, nagu mingit haigust põdevad noored inimesed sagivad lettide ümber. Ühed asuvad järjekorda, teised kleebivad veel mingeid majakesi paberile. Napilt-napilt on kaks inimest õhtuks sulgunud postimaja ukse taha jäänud. Kui turvamees ei märka, teeb sõber neile ukse lahti ja laseb hilinejadki sisse.
Postitädi vihaste sajatuste saatel lendavad ühte hunnikusse prisked ümbrikud, kõigil sama adressaat: Arhitektide liit.
On viimane arhitektuurivõistlustööde postitamise päev. Ümbrikule tuleb ilmtingimata saada tempel kuupäevaga 15.01. 2001, vastasel juhul oled mängust väljas. Kuidas ka arhitekt ei püüa, jääb töö lõpetamine tavaliselt ikka kahe viimase ööpäeva ja ärasaatmine päramise minuti peale.
Seekordse nii paljude arhitektide osavõtu põhjuseks peetakse intrigeerivat teemat: lähiaegade okupatsioonide muuseum Tallinnasse!
OKUPATSIOONIMUUSEUMI idee taga on USAs elav, Eestist pärit miljonär dr Olga Kistler-Ritso. Kolm aastat tagasi asutas ta oma unistuse täideviimiseks fondi ja sihtasutuse. Eestis juhib sihtasutuse igapäevast tööd Heiki Ahonen. Mees, kes 1980ndail nõukogudevastase tegevuse eest omal nahal repressiooni tundis: istus kaks korda vangis, kokku neli aastat. Lõpuks saadeti N Liidust välja. Kolm aastat tagasi tuli Ahonen Eestisse tagasi ja hakkas okupatsioonide muuseumi rajama.
"Meie näeme oma ülesannet: anda ülevaade Eesti taasiseseisvumise ajaks Eesti ajaloomälu kujundanud protsessidest. Meie arvates on siin repressioonidel erakordselt suur mõju," räägib Ahonen.
"Meie" all peab Ahonen silmas sihtasutuse ajaloolaste gruppi, kes uurivad lähiajalugu ja kelle tegevust koordineerib ajaloodoktor Enn Tarvel.
"Arvutuste järgi ligi veerand Eesti rahvastikust on olnud füüsiliselt represseeritud: küüditatud või arreteeritud. Ülejäänuid ruineeris tsensuur või politiilis-ideoloogiline terror. Aga noorele inimesele, kes ei tea küüditamisest ega KGBst midagi, kõlab see jutt täieliku totrusena. Just nende jaoks olekski moodsat muuseumi vaja."
ÜHEL PäEVAL KUTSUS Ahonen muuseumispetsialistid kokku ja küsis, missugune on ideaalne muuseum. Nemad aga küsisid vastu, millised ruumid tal on, et sellest kõik algavatki.
Kuigi Ahonenile pakuti mitmeid olemasolevaid hooneid - Kawe kelder, Patarei vangla ja teised -, on ta endale kindlaks jäänud teha igati elav, interaktiivne ja valgusküllane uus hoone.
"Ehkki muuseum on eraalgatuslik üritus, on see ühiskonnale tähtis," arvab Ahonen. Ja otsustas hoone projekti saamiseks korraldada avaliku arhitektuurivõistluse. Töid laekus 51.
MUUSEUMI ASUKOHT ja hoone funktsioon on omavahel konfliktis.
"Esialgu meile ei meeldinud see teema. Kellele seda vaja on," räägib võitnud töö üks autor, noor arhitekt Siiri Vallner. "Algul ei saanud ka koha valikust aru. Kui okupatsioonimuuseum, siis miks seda ometi Maarjamäele ei tehta. Seal on Saksa sõjaväe kalmistu, hilisem memoriaal ja huvitav maastik. Aga siis otsustasime mitte viriseda ja mõelda teema enda jaoks positiivseks."
"Asupaiga võimalusi on teisigi, näiteks ehitada see Harjumäe sisse. Aga koht tiheliiklusega Kaarli pst ja Toompea t nurgal, kahe suure majamüraka vahelisel väiksel platsil, oli arusaamatu," arutleb võitnud töö teine autor Indrek Peil. "Kui okupatsioonimuuseumi ikka vaja on, siis tuleks ta teha labürindina teise maja sisse. Ent kõigele vaatamata on idee ja asukoht mulle algusest peale pinget pakkunud."
"Teema tuleb endale lahti mõtestada. Me oleme ju samuti aastaid okupatsiooni ajal elanud. See muuseum kajastab ka meie elu. Meie jaoks ei ole ta nii traagiline, hoopis midagi huvitavat. Sellepärast proovisime teha hoonet, mis poleks dramaatiline. Et ka noored tahaksid muuseumi tulla," räägib Vallner. "Tegelikult oli dramaatilisus asukohta juba sisse programmeeritud, sest meie kujutlus ühekorruselisest muuseumist pidi sobituma kahe kõrge majamüüri vahele. Proovisime teha mittejutustava maja. Halb, kui majast tekiks kujutlus kui mingist monumendist."
KUI MUUSEUM SELLISEL kujul valmis ehitatakse, saab temast omaette pärl, mida hakatakse külastama juba põneva arhitektuuri tõttu. Nagu Daniel Lieberkindi juudi muuseum Berliinis, kus inimesed käivad nautimas ehituskunsti.
Vallneri ja Peili projekteeritud ühekorruseline hoone on üks suur avatud 500 m2 ruum, mille üks ots "keerab üles" ja võtab nagu postikujulised jalad alla. Seda külge läbib 100 m2 suurune "auk", kust kasvavad läbi puud. Katuse kohal kõrguvad ladvad.
Kuna tellija tahtis hoonesse ilmtingimata memoriaali, siis läbi hoone kasvavad puud kujutavadki seda, luues niimoodi erilise pidulikkuse.
Puud tekitavad hoones pideva liikumise. Igal ajamomendil, igal aastaajal langevad erinevad varjud. Kui pimedal ajal asetada valgusti puude lähedale, siis puude kujutised erinevad puudest enestest, tekivad suured dramaatilised varjud. Ka hoonesse sissepääsuks tuleb minna puude vahelt läbi. Nii ei jää memoriaalgi kunagi "surnud" tsooniks. Ei teki tühja kurba ruumi.
KUI HOONE üHE POOLE põrand tõuseb üles, siis teises otsas "kukub" katusenurk järsult alla. Mäng põranda ja laega tekitab nende vahele lõpetatud ruumi.
Hoone "saba" on kahekorruseline. Teisel korrusel on teadlaste tööruumid ja raamatukogu. Esimesel filmivaatamise ruum.
Galerii-tüüpi hoone välisseinad on ületrükitud klaasist, mille trükk on tihedam seal, kus vajatakse pimedamat ruumi. Ruumi läbiv memoriaal on läbipaistvast klaasist. Ümber memoriaali tõuseb põrand sujuvalt kõrgemaks, moodustades omaette galerii. Teisel pool "auku" laskub põrand laiade astmetena alla. Astmetel võib pidada seminare või istuda niisama. Vaheseinteta ruum ise suunab inimeste liikumist.
Põrand on läikiv must betoon, lagi viie meetri kõrgusel aga kaetud vineeriga. Keldrikorrusele jäävad hoidlad, garderoob ja tualetid.
See on maja, mis esimesel pilgul tundub hästi lihtne olevat. Mida rohkem aga süvened, seda rohkem enda jaoks avastad.
"Me oleme alati aktsepteerinud tellija soove, aga projekteerime nii, nagu teeksime endale," räägivad autorid, kes äsja võitsid ka ökomaja konkursi esikoha. Tundub, et autorid on mõttes käinud läbi hoone iga punkti igal aastaajal ja igal ajamomendil. Nad kujutavad täpselt ette tekkivaid valguse ja varjude mänge.
"See maja sai esikoha eeskätt huvitava memoriaali lahenduse, aga ka ühe suure terviku ja põneva muuseumiruumi loomise eest " räägib tellija Ahonen.
SIHTASUTUS ON alustanud dokumentaalfilmide tegemist, mida saaks kasutada koos eksponeeritavate esemetega.
"Muuseumisse võiks koguda ka mitmesuguste klassikaliste dokumentaalfilmide koopiate kogu. Kuskil võiks olla koht, kus saab arvutis neid vaadata. See info on ju praegugi olemas, aga katsu kätte saada," arvab Ahonen.
Sihtasutus on tõsiselt tegelnud okupatsioonide perioodi 1940-1991 teadusliku analüüsiga. On loodud Eesti lähiajaloo periodiseering, mis jaotab 1940-1991 kaheksaks alajaotuseks. Näiteks sõja lõpp Eestis on 1944, mitte 1945. Püsiekspositsioonis hakataksegi näitama igas perioodis toiminud põhiprotsesse. Ja taustaks maailmaajalugu.
Okupatsiooniaja suured otsused tulid Moskvast või Berliinist. Tuntuimad neist Eestile, Lätile ja Leedule on 1940. aasta juunis ultimaatumi esitamine NSV Liidu poolt samaaegselt Saksa vägede sissemarssimisega Pariisi. Selliseid paralleele võib leida palju ja on tähtis näidata, et see pole juhus.
"Me tahaksime, et see ekspositsioon oleks interaktiivne. Film on osa sellest. Tahaksime, et muuseum saaks kümneid ekraane. Me kavatseme oma baasfilme näidata mitte video-, vaid arvutiekraanil, mida saab inimene igal ajal katkestada. Võib minna andmebaasidesse ja otsida endale vajalikku infot. Me hakkame näitama vastikuid asju, jälke protsesse. Aga meie sõnum pole see, et peamegi selle protsessi juurde ahastama jääma. Vaid see on märk, et niisugune asi on kunagi toimunud ja alati on tunneli lõpus valgus."
Ene Läkk
Kistler-Ritso Fond ja Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus
Kistler-Ritso Fond lõi 1998 USAs, Washingtoni osariigis elava, kuid Eestist pärit miljonäri dr Olga Kistler-Ritso eesmärgiga rajada Eestisse Lähimineviku Okupatsioonide Muuseum. Selle ülesande elluviimiseks loodi samal aastal Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus.
Sihtasutuse aastaeelarve on olnud seni ligikaudu miljon krooni. Muuseumi ehitamiseks arvestatakse ligikaudu summaga 10-20 miljonit krooni ja parimal juhul saab esimene inimene külastada muuseumi juba aasta pärast.
Milline peab olema üks õige okupatsioonimuuseum?
Leonhard Lapin - arhitekt, arhitektuurivõistluse zhürii liige
Mina oleksin teinud selle muuseumi monumendina, mis erineks minu varasematest töödest. Ta oleks pidanud olema ka minu loomingus ainulaadne, erakordne. Täpselt samamoodi oleksin oodanud, et see ka teiste arhitektide töödes oleks olnud erakordne.
Okupatsiooni ajal toimus ju võitlus pika aja jooksul metsas, aga seda metsasümboolikat oli võistlusel väga vähe näha.
Aga ka tavaline eluolu peaks leidma koha. Ka minul on kümmekond kunstiteost, mida võiksin siia välja panna, mis demonstreerivad seda aega ja eestlaste suhet sellesse aega.
Noori meelitab sellesse muuseumisse moodsa arhitektuuriga. Võiks teha erilisi näitusi. Meile tuli ju rock'ikultuur okupatsiooniajal. Miks ei võiks seal teha näitust Eesti rock 1960ndail?
Ega kuskil pole öeldud, et okupatsioonimuuseum peab olema traagiline.
Mart Laar - peaminister
Eksponeerimist jätkub seal väga palju. Okupatsiooni mõiste on väga lai. See eeldab okupatsiooni ja ka vastupanu.
Samal ajal on see muuseum mulle ka lapsepõlve mälestus. Siin on võimalus näidata just eluloolist poolt, mis õnneks hakkab ununema. Tuletasime just ühe sõbraga meelde, mis oli Brezhnevi pakike.
Ta ei tohiks olla selline kurb ja traagiline, vaid just rohkem eluolu meenutav. Seda aega võiks meenutada oma heade ja halbade külgedega.
Kui ma vaatan seda arhitektuurivõistlust, siis tundub, et Eesti aeg on hakanud tagasi tulema. Siin on väga häid tulemusi.
Tiina Teng - arhitekt ja sisearhitekt, koos Peeter Looga 2. preemia
Eesti oli nagu mingi boks, umbes nagu kingakarbis kingad, mis on seal kinni ja tahaks välja. Kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe saame NList välja. Seda tunnet väljendavad meie projektis need puitrestid.
Mina läheksin kindlasti okupatsioonimuuseumi vaatama. Mind huvitaksid just kirjad Siberist, väliseestlaste kirjad.
Kui keegi kunstnik sooviks seal eksponeerida oma maale, siis oleks selleks hea võimalus.
See muuseum tooks kindlasti vaheldust.
Peeter Loo - arhitekt ja TTÜ tudeng, koos Tiina Tengiga 2. preemia
Iga nädala lõpus võiks näidata ühte Nõukogude Eesti ringvaadet. See on nii nostalgiline.
Seal peaks kindlasti olema kohvik.
Avaliku arhitektuurivõistluse "Lähimineviku okupatsioonide muuseum" võitjad:
