Presidendidebatt: RASK vs SAVI
Millised viis omadust peaksid presidendil olema, peale selle, et ta peab olema “hea” ja “usaldusväärne”?
Rask: Esiteks on president põhiseaduse kaitsja ja hoidja. Ta peab täitma põhiseadust ja ka teistele täitmiseks eeskuju näitama.
Teiseks: president on tasakaalustaja erinevate parteipoliitiliste joonte vahel. Ta peab saavutama kompromissi kõigi erakondlike jõududega.
Kolmandaks, president peab olema see, kes sekkub siis, kui tal on tarvis sekkuda.
Neljandaks, president peab olema see, kes võtab alati esimeses järjekorras rahvast kuulda ja alles siis neid, kes talle nõu annavad.
Ja viiendaks, president peab olema inimene.
Savi: Märt kasutas oma eelist kõik ära öelda ja mul ei jää siin palju lisada. Aga ma tahaks öelda ühe mõtte. Ma olen ise arst ja ma olen pikki aastaid olnud spiiker. Spiikri ja arsti esimene ja kõige parem omadus on osata kuulata, mitte anda sõna ja ise rääkida. President peaks olema hea kuulaja.
Teiseks peaks president olema hea läbirääkija, sest Eesti poliitiline mudamaadlus on väga keerukas nähtus ja siin on presidendil väga kindel roll õigel ajal ja õiges kohas välja astuda. President peaks olema hea läbirääkija ka parlamendiga ehk president võiks rohkem käia parlamendis.
Kolmandaks peaks president olema, kuidas ma nüüd ütlen, väga intelligentne, tark, nagu kõik seda on toonitanud.
Neljandaks: president peaks olema hea tervisega. Tema tervis võiks olla üks tema oleku garantiisid, et ta jõuab seda ametit pidada.
Viiendaks, vaatame üksteisele silma, president peab olema üdini aus.
Kuidas nende omaduste põhjal praegust presidenti hindate?
Savi: Oeh. 5?
Rask:Kokkuvõtlikult, praegune president on kõige sellega hakkama saanud.
Savi: Viis ühe väikese miinusega. Ma olen võib-olla kriitiline aga andku mulle andeks: president oleks võinud käia rohkem parlamendis, oma poliitilisi avaldusi teha parlamendis, mitte näiteks Estonia kontserdisaalis, meie kultuurihällis. Poliitikategemise koht on ikkagi parlamendis. See on see väike miinus.
Olete palju rääkinud rahvalähedusest. Millal te viimati külameestega viina jõite ja millist mõju see kogemus avaldas?
Savi: Märt, alusta sina.
Rask:Väga hea küsimus. Eelmisel reedel päris pikalt, päris tore kogemus, laupäeva hommikul halb kogemus. Tahaksin rõhutada seda, et tegemist oli sünnipäevaga, kus inimene ei saanud mitte 50, vaid 49 aastat vanaks, aga kippus edasi juubeliks minema – peale seda, kui oli lõpetatud valitsuse kirumine. Ja paljud need inimesed, kellega ma väga tihedalt läbi käin, nende hulgas on väga paljude erialade esindajaid ja osa nende hulgast ka täna töötud, ei anna armu valitsuse liikmele ka siis, kui ta tahab kauneid sõnu juubilarile pühendada. Kogemus on erakordselt hea, kui välja arvata see, et laupäeva hommik oli ka minu jaoks tööpäev.
Savi: Külameestega viina joomas – ma ei tea, kas ma Verni Loodmaad võin külameheks nimetada, eile õhtul me õnnistasime tema uut maja sisse ja... ja see on üks näide. Aga suurem külameeste kogunemine oli muidugi Lahti, kui Andrus Veerpalu maailmameistriks tuli. Oli neid külamehi küll, neid, kes olid treenerid, kes olid esindajad, ja kes olid suusamäärijad – ma arvan, et need olid minu jaoks päris head külamehed ja siis me tegime nii... nii nagu küsimus oli.
Kas Eesti-suuruse riigi jaoks on õigustatud meie riigikogu liikmete arv?
Savi: 1920. aastal valiti Eesti esimene riigikogu ja seal oli 100 liiget. 2001. aastal on 101. See on traditsioon, ühelt poolt ja teiselt poolt on üldlevinud selline arusaam, et parlamendi liikmete arv peaks olema kuupjuur elanike arvust. Täna on Eestis elanikke rohkem, mistõttu võiks ka parlament olla suurem, kuid kui me läheme tagasi aastasse 1920, siis oli rahvaarv umbes 1,2 miljonit ja see arv tuligi nendest arusaamadest.
Kas see on paras arv või ei – on räägitud kolme ministri ettepanekust, et see arv võiks olla 75. Mina ei küsiks nii. Ma jääks selle 100 või 101 juurde. Formaaljuriidiliselt on ju Eesti riik ja me peame omama kõiki neid struktuure, mis riigile on omased – valitsust, parlamenti. Meil on vaja oma väikest maad esindada ja seda ei saa teha väikese arvuga.
Teisest küljest on see muidugi suhteliselt kallis maksumaksjale, sest palgad on kõrged, aga ma küsiksin: kas üks vaba ja väike riik on kusagil odavamalt läbi saanud? Küll aga möönan, et seda reisimist võiks vähem olla aga see ei sõltu kuigipalju riigikogu esimehest või juhatajast.
Rask:Olgu kohtade arv parlamendis kasvõi 75, ikkagi kujuneb välja niimoodi, et 25% inimestest teevad ära 75% tööst. Võib-olla riigikogu tegevus väljastvaatajale, Toomas ei taha seda tunnistada kindlasti, on veidi operetlik. Aga meie väikeriik oma 1,4 miljonilise elanikkonnaga on ka veidi operetlik. Küll aga ma ei tahaks, et meie järgmine president oleks operetlik.
Kuidas kommenteerite väidet, et Reformierakond on pankurite ja acvokaatide partei?
Rask:Reformierakonnas on neid, nimetatud elukutsete esindajaid, absoluutne vähemus. Ideed, mida Reformierakond endas kannab on võib-olla kõige värvikamalt nende erialade spetsialistide poolt sõnastatud ja välja öeldud. Ma arvan, et Reformierakonnal on sõnum kõigi riigielu küsimuste kohta, iga eluvaldkonna kohta ja võrdväärse erakonnana teiste hulgas teeb Reformierakond kahtlemata oma parima, et enda hulgast valida ka president.
Savi: Mitte ainult pankurid ja advokaadid, vaid ka arstid. Ma mäletan, et kui me hakkasime Reformierakonda Tartus tegema, siis olid kõik tegijad arstid. Aga arstid on olnud väga ärksad inimesed. Eile ma pidasin kõnet Tallinnas, arstide liidu 80ndal aastapäeval ja arstid on olnud ju rohkem kui arstid, arstid on olnud ka riigiarstid ehk riigimehed. Kogu elanikkonna moodustavadki arstid ja nende patsiendid.
Kas te oleksite rahul praeguse presidendi palgaga?
Savi: Märt on pettunud, kui temast saab Eesti Vabariigi president, kuna tema hakkab muidugi vähem palka saama kui ta advokaadina saaks. Minu palganumber jääb täpselt samaks, nii et mina olen rahul.
Rask:Ma tahaksin natuke tõsisemalt asjas kaasa rääkida. Palga peavad lubama just sellise elustandardi valitsusel ja presidendil, mida ühiskond nõuab. Praeguses situatsioonis, ma arvan, Eesti Vabariigi presidendi palk enam ei vasta sellele standardile.
Väga hea, et avalikkuse ette tulid need numbrid, mis iseloomustasid suurte firmade juhtide palkasid. Ja väga hea, et on selge poleemika tekkinud sellel teemal, sest see poleemika, mille elas üle valitsus, kui valitsusliikmete palka tõsteti, tõi küll teinekord suhteliselt nukra meeleolu majja.
Lugupeetud pensionärid võiksid mõista seda, et mida kõrgem on keskmine palk, seda rohkem koguneb raha pensionide maksmiseks. Selle inimliku loogika järgi, et sotsiaalmaks sõltub justnimelt palgast, võiks arutada, kas me hakkame kõik koos paremini elama, kuna keskmine palk tõuseb, või on see kadedusmeel – “miks ta niipalju palka saab?” – tugevam.
Palka ei ole kunagi palju. Teiselt poolt, presidendi palk, ministrite palgad – nende inimeste palgad, kes on iga päev rahva ees, peavad olema avalikud ja see sõltub siiski sellest, mida me soovime nendelt inimestelt saada.
Savi: Võib-olla kui numbritest rääkida, siis praegu räägitakse Eesti keskmisest palgast ja riigikogu esimees, peaminister ja president saavad kõik kuus keskmist palka. Usun, et presidendil võiks siin olla eelis mingi kahe keskmise palga võrra tema kasuks.
Kas presidenti peaks saama valida rahvas?
Savi: Eesti on parlamentaarne riik ja mõnes mõttes see, et parlament valiks presidendi, oleks minu meelest väga selge arusaam. See on põhiseadusega sätestatud, nii et niikaua, kuni me ei muuda oma põhiseadust, niikaua jääb parlament presidendi valijaks. Iseasi on see, et parlament tõenäoliselt ei suuda seda teha, ainult selletõttu, et häälte künnis on väga kõrgele viidud, see on kaks kolmandiku koosseisu häälteenamusest. 68 riigikogu liiget peavad ühte meelt olema. Kõigepealt võiksime mõelda sellele, et parlamendi kolmas ehk viimane voor võiks olla madalama häältekünnisega kui kaks esimest. Näiteks 68, 68 kahes esimeses ja viimane võiks olla 51 ehk koosseisu häälteenamus.
Teine variant, me võiksime hoopiski minna valimiskogusse, mitte nähagi parlamenti selles rollis.
Kolmas võimalus, et rahvas ise võiks valida presidendi. Küll aga oleks mul siis mööndus (ka see nõuab põhiseaduse muutmist), et selleks ajaks peaks olema ka presidendi seadus, mis väga täpselt ütleb, mis on presidendi õigused, mis on kohustused. Sest saanuna mandaadi rahvalt, võib president sattuda vaimustusse, et tal on kõik lubatud, kuna rahvas on teda valinud.
Rask:Olen põhimõtteline otsevalimiste pooldaja, kuid selleks peame me olema jõudnud teatavasse parlamentaarse vabariigi küpsusastmesse.
Ma olen alati vastanud: väga hea, aastal 2006 valitakse president otse ja see on mu teine ametisolekuaeg. Täna ma juba mõnevõrra kahtlen selles.
Millal viimase aasta jooksul oleksite presidendina sekkunud sisepoliitikasse?
Savi: Minu arusaam on see, et president on eelkõige riigipea ja tema tegevus on pigem suunatud väljaspoole. Siseriiklikesse probleemidesse sekkumist peaks president tundma väga täpselt, millal on tal vaja sekkuda ja millal saaks ta anda mõista, et ühed probleemid vajaksid kiiret lahendust – nii nagu president selle välja ütles ka valitsusremondi suhtes.
President ütles selle väga delikaatselt välja, ta ei nõudnud valitsuse vahetumist peaministrilt, küll aga arvan, et see on üks koht, üks näide, kus minugi arusaam on, et võiks kuidagi mõjutada seda protsessi.
Vaadake, mure võib-olla see, et kui valitsus ei võtagi midagi ette, ja president ei juhi sellele tähelepanu, siis võib meie tänasest valitsusest saada selline triiviv valitsus, kes üritab kogu aeg öelda, et ei, see ei ole nii, me jätkame, meil on stabiilsus vajalik, kõige tähtsam on meie koostöö, meie tulemuslikkus. Nii et väga äärmuslikel juhtumitel, ma arvan, peaks president siseriiklikult sekkuma.
Rask: Me ei saa seda küsimust üldse arutada, ilma praegust hetke arvesse võtmata. President on sekkunud vajalikel momentidel. Minu arvates väärib tähelepanu see, kuidas seda teha. Pidupäevakõnedes ja avalike pressiavalduste kaudu on see suhteliselt vähe efektiivne. Toomase poolt rõhutatud parlamentaarse sekkumise võimalus on tegelikult välistatud siiamaani. Ehk teisisõnu: president on parlamendi poolt täna valitud ja põhimõtteliselt võiks nõustuda ka sellega, et president on mitte ainult otse rahvale aruandekohuslane, mida ta teeb kindlasti läbi pidupäevakõnede, vaid ta on ka tinglikult parlamendi aruandekohuslane. See, kui president tuleb parlamenti, ütleb oma sõnumi, võiks olla hea parlamentaalse riigi traditsioon.
Kas Reformierakond suudaks välja ka peaministri?
Rask:Mitu.
Savi: Üks seisab siin. Ja varumeeste pink on pik
Olete te kunagi valetanud?
Savi: Vaadake, olen arst ja arsti ameti juurde kuulub oskus patsiendile anda tuge tema mures. Väga sageli arst on sunnitud mitte ütlema kogu tõde näkku, vaid koos patsiendiga kujundama optimistlikku arusaama sellest, et läheb hästi, me hakkame selle tõve vastu kahekesi koos võitlema ja võib-olla siin on mingi võimalus, et arstil on õigus patsiendile mitte kogu tõtt rääkida.
Rask: Tükk aega advokaadina töötanuna: kõigil protsessidel, mis ma kaotasin, ilmselt valetasin. Teiseks, ma ei ole rääkinud paljudes situatsioonides võib-olla kogu tõtt, aga kui võtta selle sõna moraalne pool, siis ma ei ole valetanud selleks, et vassida, ennast kaitsta, kellelegi halba soovida.
Kas teie perekonnad on valmis riigi esimeseks perekonnaks asuma?
Savi: Tänases Arteris oli vist lehekülg pühendatud oletavatele “esimestele leedidele” ja mu naine vist ühele viimasele küsimusele vastates ütleb, et talle ei meeldi see amerikanism “esimene leedi”, et parem oleks kasutada väljendit presidendi proua. Ma olen sellega tuhat korda nõus. Ma kujutan oma hinges oma abikaasat loomulikult alati esimese leedina, ükskõik, kas ta on presidendi proua või ei ole. Aga ma tahtsin siia ühe jutu juurde rääkida. Kui George Washington kunagi valiti Ameerika esimeseks presidendiks, siis pakuti talle tiitliks kas valitseja või kuningas. Ja George Washington vastas sellele nii: “Ei, Ameerika on demokraatlik riik ja mina tahan olla siin first citizen” – selle riigi esimene kodanik.” Sealt tuli see “esimese” nimetus, siis tuli “esimene leedi”, siis tuli “esimene koer”, selleks oli vist Clintoni koer, siis tuli ka “esimene teenijatüdruk” ehk first servant, see oli siis kas mitte Monica Lewinsky.
Rask: Ma pean ütlema seda, et mu abikaasa ei ole mind selles ettevõtmises mitte ülemäära tõsiselt võtnud. Selle tõttu ei ole meil ülemäära tõsist diskussiooni selle üle toimunud. Aga ma tean oma abikaasat väga tõsise ja vastutustundliku inimesena, kes saaks ka selle pisiasjaga hakkama.
Kas Eesti Raudtee tuleks erastada?
Savi: Ma ootasin seda küsimust. Oma arusaam on see, et raudtee on riigi jaoks, ja sellise väikese riigi jaoks nagu Eesti, kindlasti ka strateegiline vahend. Teine asi on see, et me ei peaks täna niivõrd rääkima raudteerööbastest kui rohkem rongidest. Siin olen ma väga selgelt ühel arusaamal – need rööpad jäävad, neid mööda kolistavad nagunii kaubarongid. Aga inimesed ei pea sõitma kaubarongides, inimesed peavad sõitma moodsates vagunites, mis Tartust Tallinna jõuavad kahe tunniga, mitte kolme ja poole tunniga. Siis on seal rongis inimesi ja siis on need inimesed ka rongiga rahul, ja siis normaalne valitsus ei tulekski seda likvideerima ehk erakätesse andma. Minu arusaam on see, et õiged vagunid, moodsad vagunid, siis on neid võimalik niiöelda paluda erastada, et me saaksime midagi uut ja innovaatilist ja sellest me saame ju kõik aru.
Rask: Küsimusele küsimusega ei vastata, aga ma püüan seda siiski teha. Milline on alternatiiv? Ehk teisisõnu: me ei müü raudteed, elektrijaamu ega ühtegi strateegilist objekti lihtsalt sellepärast, et meile meeldib müüa, vaid sest need tuleb kaasajastada, renoveerida ja sealt tuleb järgmine küsimus: kus on see raha? Kui me kapitali väljast sisse ei too, siis need objektid armotiseeruvad meie oma silme all. Kui on mingi muu võimalus väliskapitali Eestisse sissetoomiseks, raudteele, elektrijaamadesse, siis andke ka vabariigi valitsusele sellest teada.
Kas praegust situatsiooni arvestades tuleks raudtee erastamine kiiresti ja kindlalt lõpuni viia?
Rask: See on küsimus sellest, kas, kuidas nüüd öeldaksegi, lõputa õudus või õudne lõpp? Väga palju tööd on tehtud selles valdkonna ja ma arvan, et peale neid skandaale, neid macaroni-sposatosid ja kõike muud, mis siin on välja toodud, selle raudtee eest ei pakuta enam seda hinda. Ehk mõtleme natuke turumajanduslikult, selle protsessi lõpule viimine annab meile selle järgmise võimaluse, kui seda lõpuni ei viida, siis tuleme selle küsimuse juurde tagasi 15 aasta pärast.
Savi: Ma olen sellega nõus. Täna on asi selles, et me ei taha loomulikult näha tühje vaguneid, kuid samas me peame mõtlema sellele, et inimesed liikuma peavad. Küsimus on selles, kuidas me lahendame sellesama, andke andeks, heas mõttes tädi Maali jaoks oma kodumaa probleemi. Kui seda tehakse selle hinnaga, et talle teist teenust vastu ei pakuta, raudtee lihtsalt võetakse ära või kaob ta ära, siis pole see loomulikult tädi Maalile sobilik ja tädi Maali ei ole sellega rahul.
Kas ja kuidas paraneb pensionäride olukord Euroopa Liitu astudes?
Savi: Ma saan aru, et Euroopa Liidus valitseb vist selline arusaam, et pension võiks olla 50% keskmisest palgast. Euroopa Liit ei hakka meie pensionäridele pensioni maksma, seda peab tegema ikkagi Eesti riik. Nagu Märt enne ütles, Eesti riigi võimalused on need, mis nad on, nagu te ise teate, see 20% sotsiaalmaksust on olemas. Riigikogus on juba eelnõu teise samba osas, kogumispensioni osas – need võimalused avardavad pensioni suurenemist ainult nendele, kes nüüd tööle hakkavad. Ma ei usu, et ainult Euroopa Liitu minek pensionäride olukorda oluliselt parandab.
Rask: Mis siin uskuda või mitte, Euroopa Liit on siiski ühisturg eelkõige. Meil, kes me siin saalis oleme, ei õnnestu seda pensionit saada, mis oleks 50% töötasust. Selleks kulub umbes 25-30 aastat, see on terve inimpõlv. See kibe tõde lihtsalt tuleb endale teadvustada ja ei ole mõistlik lubada ükstapuha millistelt tribüünidelt või valimiskampaania käigus: “Meie tõstame pensionit!” Alati tuleb küsida nende käest, kust raha tuleb. Kui sellele saab sellise ähmase vastuse, siis võiks öelda nii nagu öeldakse juristide kohta, kes otse ei vasta: kas tegemist on faktiküsimusega või vajab see poliitilist otsust?
Väidetavalt Tartu provintsistub. Millised 5 asja on Tartul puudu, mis selle välistaks?
Savi: Tartus on väga head asjad käsil. Tartu hariduspalett on militariseerunud, mis on pikk unistus olnud, ehk ülikooli juures on Baltic Defense College. Tartu kirikuid taastatakse, mis näitab kristliku maailmavaate selget olemasolu siin. Tartu mõtleb tervisele, selle aasta sügisel peab vist valmis saama veekeskus. Tartu korraldab maailmale väga nähtavat ja kuulsat maratoni Worldloppeti sarjast. Tartus on, ma tahaks heameelega öelda, rahvusülikool, mis on väga tuntav meie ajaloost saadik. Ma ei näegi siin väga palju juurde tahtvat, kui võib-olla see, et Emajõgi saaks veelkord rohkem laevatatavaks. Võib-olla peaksime lõpuni vaidlema Tartu Ülikooli ja Põllumajandusülikooli ühitamise aga ei ole küll ise selle väga aktiivne pooldaja, enne kui Põllumajandusülikool ei anna endale aru, et seoses sellega, et Eestis põllumajandus on muutunud, et ka Põllumajandusülikool peab muutuma. Tartu peab saama loomulikult nooruse linnaks, aga nendel noortel, kes on üliõpilased, peaksid olema mugavad ühiselamud, vastav laenuprojekt on vist juba riigikogus esimese lugemise läbinud. Tartu turvalisust ei tohi vähendada eurovangla ehitamine siia, me peame seda mõistma teatud määral investeeringuna Tartusse, siit tuleb uusi töökohti tartlastele. Tartu peaks saama endale väga korraliku lennuvälja, sest meie ei pea oma ajagraafikuid sättima Tallinna lennuvälja järgi, vaid näiteks Helsingi cõi Kopenhaageni lennuvälja kaudu. Lennuväli peaks saama sellise maandumisriba, et ka Ameerika president võiks Eesti presidendile külla tulla.
Rask: Ma pean kolm juurde lisama. Kindlasti tuleb selleks, et Tartu ei provintsistuks, selline kõrgkool, mis tegeleb provintsiaalsete erialadega nagu seda teeb Põllumajandusülikool siit ära kolida. Siis kindlasti Tartu vajab eurovanglat. Kolmas moment oli see, et ma mäletan, et tartlased õudsalt arutasid selle üle, mis peaks olema Tartu vapil kirja pandud ja üks võimalikest loosungitest oli “Tartu vajab ühistransporti”. Kui seda nüüd veel ei ole, siis ta võiks selle saada.
Milline on teie usutunnistus?
Rask: Ma olen ristitud kristlane.
Savi: Mina olen samuti ristitud Tartu Peetri kirikus ja maailmavaatelt usun, et sobin nendesse kristliku maailma arusaamadesse.
Lõppsõna.
Rask: Armas rahvas, te olete teinud õige valiku, kui te olete valinud ühe meie hulgast.
Savi: Kallid kaaslinlased, ma tahaksin öelda seda, et ma annan oma parima, et esindada teie huvisid ja töötan edasi, et ära teenida teie lugupidamine.
