Villem Gross vaatab üle oma aja piiride
Täna möödub 80 aastat proosa- ja näitekirjaniku Villem Grossi (pildil, 1922–2001) sünnist. Gross kuulub autorite hulka, kes panid 1950-ndatel Eestis aluse sotsialistliku kirjanduse avardumisele humanismi suunas.
Mis meenub seoses
Villem Grossi ja tema loominguga?
Kalle Kurg Minu teada ei olnud Grossil toonase võimuga erilisi vastuolusid. Siiski oli mul Loomingu peatoimetajana tema pärast ükskord tsensuuriga drastiline kokkupõrge, mis valmistas palju nalja.
Nimelt pani tsensuuri ülem väga pahaks, et Grossi võistlusel äramärgitud näidendis (“Mardikarneval”, 1985) saksa faistid oma vaenlase, nõukogude võimu kohta halvasti ütlesid! Kokkupõrge kippus väga tõsiseks minema, sest tollel perestroika algusaegadel tulnud ülemal oli kombeks kohe Moskvasse kaevata. Naljakas oli see aga ikkagi. Ja näitab, et võimus endas olid kummalised vastuolud, mis avaldusid lõpuni.
Villem Gross nihkus aga eriti oma proosas tasapisi üha lähemale sellele arusaamisele ajaloost, mida võiks nimetada tänapäevaseks. Ta kirjutas reeglina ainest, mida hästi tundis. Nii on eriti ta loomingu teise poole proosa õpetlik lugejale, kes tahab aru saada, kuidas ajastuvaimuline inimene püstitas toona igapäevaelu eetilisi probleeme. Põhimõtteliselt küündivad usalduse, sallivuse või vastutustunde probleemid ka üle oma aja piiride.
Valeeria Villandi Päris ühemaja/toimetuse kolleegid olime Villem Grossiga kõigest kolm aastat – 1956–59. Siis oli ta Sirbi ja Vasara hüppelaua kaudu seljataha jätnud Rahva Hääle loovisiksusele üsna sobimatu õhkkonna (mis küll polnud enam Laossoni ega veel Saaremäe reÏiim) ja maabus enne vabakutseliseks saamist Nooruse (alles äsjase Stalinliku Nooruse) toimetuses vastutava sekretäri ametipostil.
Eks oli hoovõtuaeg seegi, sest just toona valmis tema esimene tõsiselt arvestatav proosateos “Tiivasirutus”, saades talle endalegi tiivasirutuseks vabakirjaniku lennule.
Ideoloogiliselt võime praegu suhtuda sellesse teosesse kuidas tahes, ometi oli see ajastutruu pilt teatava osa inimeste arusaamadest (=usust) ja teotsemisest Eesti murrangu-
ajal 1940–41. Oli see õige või mitte – usk pole tõestatav ega kummutatav –, see oli lõik noore Villemi elust. Ja oma noorusesse suhtub igaüks – ka mittekirjanik – ikka heldimusega.
Toimetuse väike pere – toona üheksa inimest – oli väga sõbralikult kokkuhoidev ja elas Villem Grossi edule kaasa. Seda enam, et tal ei tekkinud kunagi n.-ö peapööritust edusammudest, või arvamust, et maa-ilm ja eesti kirjandus algab alles temast, nagu on juhtunud mõne hilisema põlvkonna esindajaga.
Arkaadia/EPL
