Kes porri, kes püünele
Eile hundipassi saanud ETV juhatuse esimees Aare Urm kirjutab, et eratelekanalite survel lastakse põhja avalik-õiguslik telekanal ja selle juhid.
Hüsteeria Eesti Televisiooni vastu võtab tuure. Tõeks on saamas minu ennustused ringhäälingunõukogule, et erameedia vaenulikkus ETV vastu ei kao reklaami keelamisega kuhugi, vaid saab hoopis uut hoogu.
Tähelepanu vääriv seadusemuutus. Aasta eest sai ETV kultuuriministri juhtimisel mängukanniks protsessides, milles küll meie tuleviku otsustati, aga kuhu meid ei kaasatud. Schibstedi kontserni (Postimees, Kanal2 ja pool SL Õhtulehest) ja VIA Sati (TV3) diktaadi all kirjutati alla kultuuriministri poolt ette valmistatud “suursaavutusele” – nn neljapoolse kokkuleppele. Reklaam ja sponsorlus viidi ETV-st välja! Eelmisest avantüürist oli möödas paar aastat – 77 miljonit kahjumit jäeti ETV saagiks ja kahjumi tekitaja Toomas Lepp oli taas au sisse tõstetud (üks neljast allakirjutajast!).
Nagu öeldud, polnud ETV-l valikut. Lubatud riigi toetuse abil oli lootust ETV siiski säilitada ning ka vanu võlgu kustutama hakata. Kokkuleppes fikseeriti, et ringhäälingutele (ETV ja Eesti Raadio) eraldatakse 2002. aasta riigieelarvest 250-270 miljonit. Ühest küljest oli see küüniline – maksumaksja taskust otsustati võtta 30-40 miljonit aastas (see oli summa, mida ETV ise rohkem teenis kui erakanalite maksustamisest tagasi saada kavatseti) ilma, et maksumaksjat sellest teavitatud oleks. Valel on aga, nagu teada, lühikesed jalad.
Aasta lõpus vastu võetud riigieelarves paljastus kogu pettus – ringhäälingutele otsustati eraldada vaid 217,5 miljonit. ETV osaks sellest on lubatud 139 miljonit. Võib ju olla, et kultuuriminister ei märganud 50-miljonilist erinevust. Küll aga märkas ta varsti pärast seaduse väljakuulutamist, et “kultuurisaateid võiks Eesti Televisioonis rohkem olla”. Väga nutikas tähelepanek!
Uus olukord võttis aga viimasegi lootuse ETV juhtide endi jõupingutustega midagi olulist korda saata. Kui lapsemeelselt seda maailma ka ei vaataks või kui kultuurilembeselt endast ka teada ei annaks, on järjekordne eksperiment ETV kallal teoks saanud ja seda saadab välismeedia hõiskav kisakoor. Kahjuks on see kisa täis otseseid valesid ja pooltõdesid. ETV aga veel eksisteerib ja seega on kogu ürituse lõppeesmärk täitmata. Sellepärast pommitatakse sama vaenulikkusega nii ETV-d kui tema juhte, mida isiklikumalt, seda parem. Nagu alati, leidub ka pimesi kaasaminejaid, nagu Osama bin Ladenil.
Asjad oleksid ehk läinud teistmoodi kui telejuhte diskussioonidesse kaasatud oleks. Aga ei kaasatud, sest just siin püüti täpselt järgida seadusetähe mõtet – ETV-d esindab suhetes riigi valitsemisorganitega ringhäälingunõukogu. Ja esindaski. Tollel aprillikokkuleppel seisavad nii kultuuriminister Signe Kivi kui ringhäälingunõukogu esimehe Tiit Sinissaare allkirjad. Kuna aga avalikkuse jaoks sellisele pettusele seletus puudub, võin kihla vedada, et süüdlane leitakse ETV juhtide hulgast.
Milleks vormel 1? Klassikaline demagoogia lähtub ikka sellest, et kommentaarid esitatakse enne fakte. Pakume omalt poolt nüüd ka tõsiasju.
Veel Sydney olümpial sai kadunud Toomas Uba ettepaneku taastada vormel 1 ülekandeid ETV-s. Õiguste müüjad põhjendanud seda varasema meeldiva kogemuse ja sooviga näha partneritena professionaalseid tegijaid. Ettepanek oli huvitav, ent enne kui sellele vastata, alustasime läbirääkimisi projekti kulude katmiseks sponsorluse ja reklaamirahaga. Sügiseks sai töö tehtud. Vormel 1 ülekannete kulud olid lepingutega tagatud. Ei ühtegi senti maksumaksja rahakotist! Vastupidi – kanali üldreitingu paranemine tõotas tulude tõusu ka üldkokkuvõttes.
Vormel 1 ülekanne on tänuväärne, sest täidab programmi hea vaadatavusega just pühapäeva pärastlõunal, mil seda muude saadetega raskem ja kulukam teha oleks. Eriti suvel.
Nüüd aga taas uudis! ETV eksisteeris ja tegi aktiivselt tööd pikka aega ka enne seda, kui reklaami edastamist keelustav seadus möödunud aasta 19. detsembril vastu võeti. Me ei oodanud ei purumägesid ega piimajõgesid. Me tegime oma tööd.
Ettepanekuid üleminekuperioodi kehtestamiseks ei arvestatud. Selles osas pole probleeme mitte ainult vormel 1 lepingutega, vaid kõigega, mis ajaliselt 1. juuli taha ulatub. Kuidas ja kes aga hakkab maksma leppetrahve lepingute rikkumise eest?
Kuhu raha “kaob”? ETV-s ei kao raha kuhugi, selle eest toodetakse ja edastatakse omatoodetud programmi, lisaks valitud hankeid, mis on hinnalt vastuvõetavad. Kuluarvestuse süsteem oleks kindlasti eeskujuks mistahes kanalile. Need inimesed, kes veel praegugi kasutavad kulunud fraasi “ülemäärasest kulutamisest ETV-s” kas ei tea asjast midagi või on lihtsalt pahatahtlikud.
Kuluaruannet ennast kahjuks siinjuures esitada ei ole võimalik. Paar suuremat kuluartiklit 2002. aasta kohta saab aga tuua küll. Nii kulub varasemate kohustuste tagasimaksmiseks 35 miljonit, edastamiskuludeks 26 miljonit, hoone kuludeks 10 miljonit, töötasudeks 55 miljonit jne. ETV eelarve ei ole lihtne pähkel algajale, kirjuta seda lahti palju tahes.
Programmi tootmiseks on raha sel aastal vähem ca 40 miljonit. Muuseas, just sellesama summa jagu, mida sisaldab endas ülalkirjeldatud riiklikul tasemel pettus. Tasuks kõrva taha panna, et kõik, mida ETV saab vähem, tuleb tegelikult programmi arvelt. Teised kulud ei ole muudetavad.
Kõige lõpuks oleks vaja ükskord teadmiseks võtta, et Toomas Lepa tekitatud kohustustekoorem on paratamatult vaja likvideerida. Selle vägiteo ajatamine meie laste kanda oleks võrreldav selle sunniku kivisseraiumisega. Eesti kultuuriajalukku raiutakse aga paratamatult kogu see seltskond, kes uue seadusemuudatuse taga seisavad.
Eurovisiooni eelarve. Eestis ei ole kahjuks ühtegi inimest, kes sellise projekti juhtimise kogemusi omaks. See on tegelikult EBU projekt ja ürituse eelarve on koostatud EBU referentsgrupiga kooskõlastades. Sellesse gruppi kuuluvad inimesed, kes on viimasel viiel aastal lauluvõistlusi korraldanud, lisaks EBU määratud isikud. Ehk oleksime ettevaatlikumad selliste spetsialistide töö arvustamisel.
ETV poolt võin kinnitada, et see eelarve koosneb paljudest alaeelarvetest ja on tegelikult oma olemuselt vägagi lahti kirjutatud. Riigi osaks oleme ette näinud esialgu planeeritud 65 miljoni asemel vaid 35 miljonit. Tähelepanu väärib fakt, et riik saab mitmesuguste maksudena tagasi ca 20-25 miljonit. Sellise maineväärtusega ürituse puhul on riigi kulu, 10-15 miljonit suhteliselt tagasihoidlik.
