Kummitempli lahkumine
ETV lahkunud juhi Aare Urmi intervjuu üleeilses “Pealtnägijas” läheb Eesti ajakirjanduse ajalukku. Kaine peaga (?) pole vist ükski lahkuv tippjuht suutnud sellisel moel solki krae vahele valada oma eelkäijatele, ringhäälingunõukogule, riigikogule ja seeläbi ka televaatajatele. Toomas Lepa minek ETV-st mõjub täna selle kõrval kui Benny Hilli show.
Poliitikud on väitnud, et Urmi palkamisel uskusid nad mehe olema kõva finantsist ja lobistaja. Ikkagi Ühispanga ehitaja ja kui osavalt suutis mees riigi raha panka meelitada! Mida aeg edasi, seda enam meenub mulle Robert Lepiksoni raadioeetris öeldu. Lepikson võrdles Urmi “12 tooli” sitzpresident Funtiga, kes kõigele alla kirjutab ja iga korra ajal selle eest vangi läheb.
ETV jätkuvaks mureks on tema identiteet ja roll ühiskonnas. Ometi saab ettepanek ETV avalik-õigusliku olemuse kohta tulla ikkagi ETV seest, kuigi põhipostulaatidest on räägitud palju: reklaamivaba, palju laste- ja haridussaateid, tasakaalustatud ühiskonnaprobleemide käsitlus jne. Aga meil pole ju selleks raha!, karjatavad Urm, Ilmar Raag ja Rene Vilbre. On, sõbrad, on. Teie enda arvutuste kohaselt.
Tele- ja raadiojuhid on vajalikuks summaks nimetanud 250-270 miljonit krooni aastas. Tänavune riigieelarve annab ETV-le ja ER-ile 219 miljonit. ER teenib reklaami müügist ca 10 miljonit, ETV esimesel poolaastal 20 miljonit (lisaks olla teiseks poolaastaks sõlmitud leppeid 12 miljoni peale). Kokku seega vähemalt 219+30 = 249 miljonit, millest ometi peaks piisama.
Rahakotid segamini? Pigem on küsimus selles, et reklaamimüügist loobumine puudutab kellegi isiklikku rahakotti.
Ma ei näe peale selle ühtegi arukat seletust asjaolule, et reklaami müüki jätkati ka pärast vastava seaduse ilma ühegi vastuhääleta vastuvõtmist riigikogus. Seega võib müügi jätkamises (kahe nädalaga 12 miljoni eest!) näha üsna labaseid huvisid. Mille muuga seletada asjaolu, et lepingutesse on esmakordselt Eesti reklaamimüügi ajaloos sisse kirjutatud hiiglaslikud trahvid kanalile, kui reklaami ei saa näidata – ja seda ajal, mil reklaami lõpetav seadus oli juba vastu võetud! Aga minus pole veendumust, et Urm sellest rohkem teab kui mina, isegi kui tema kummitempli jäljend nende lepingute alla on löödud.
Ringhäälingunõukogu seninägematut resoluutsust tuleb tunnustada. Nii nagu ei pea ükski pank ametis laenuosakonna juhatajat, kes väljastab tagatiseta laene, ei saa pidada ametis televisioonijuhti, kes sülitab seadusele. Ja pole mõtet ametis pidada juhti, kes kauba kaks korda kallimalt sisse ostab, kui tavaks. Aga just nii vormel 1 ülekannete õigusega juhtus, ETV oli valmis ülekandeõiguse eest maksma üle kahe korra enam, kui seni erakanalitelt küsitud. Ja seda tingimustes, kus erakanalid olid juba valmis võtma riski ja ülekanded vaatajani tooma! 4 miljonit oleks aga jäänud riskivabalt haridus- ja kultuurisaadetele.
Kahjuks on ETV samalaadset ülemaksmist kasutades ära suutnud solkida kogu programmide hanketuru, mis mõistagi teeb rõõmu tootjatele ja vahendajatele, kuid samas saeb oksa, millel ETV ise istub. Sest hindadel pole ju kalduvust langeda, kui ETV enam ei larista.
Lahja lobby-mees. Ma ei alahinda isiklike suhete rolli ühiskonna elus. Nagu öeldud, eeldati Urmist ka osavat lobby-meest, ehk sama vinget, kui Tõnis Palts on olnud telekommunikatsiooni valdkonnas. Aga see vist oligi Urmi palkajate suurim möödalask, sest just asjalike suhete puudumine ringhäälingunõukogu, valitsuse jt otsustajatega sai talle saatuslikuks. Oli ju Urmi enda ettepanek erakanalitele viia reklaam ETV-st välja poole aasta pealt, pärast olümpiamänge – mille seadustamise järel ta sellele vastu töötama hakkas.
Loodetavasti oskab Andres Jõesaar ETV-d juhtides probleeme näha ka läbi maksumaksja ja ringhäälingunõukogu silmade ning olla uue ajastu esimene telejuht, kellest ei jää maha kaos, põlenud maa ja isegi mööblist tühjaks varastatud reklaamiosakond.
