ETV saab arengukava

Iga Eesti elanik saab oma sõna öelda 1. märtsiks valmiva ning varem internetis arvustamiseks avalikustatava ETV arengukava kohta, kinnitab hetkel ETV juhi kohuseid täitev Ilmar Raag.

Tõnis Palts kasutas palju sõnailu lahtisest uksest sisse murdmiseks. Nagu enamik teisi ETV “aktsionäre”, pole Palts jälginud, mida Toompea on ETV-le juba detsembris ülesandeks andnud.

Olgu see populaarsemas vormis üle öeldud: 1. märtsil läheb riigikokku dokument, milles riik määratleb täpselt, mida ta ETV-lt ootab. Teisalt annab riik garantii, et kolme aasta jooksul kokkulepitud viisil rahvustelevisiooni ka finantseeritakse. Veel lihtsamalt öeldes paneb riigikogu paika ETV arengukava aastateks 2003-2005. Tegemist on unikaalse võimalusega esimest korda kümne aasta jooksul kokku leppida ETV ülesannetes.

Miks on see nii tähtis? Seepärast, et ETV on just nii hea, kui palju avalikkus usub, et tema raha kasutatakse vastavalt kokkuleppele. Sest ETV olemasolul ei ole jumalikku objektiivset põhjendust, vaid ainult inimeste kokkulepe. Seesama nipp, mis on ka Eesti riigi aluseks. Aga kas meie riigist saadakse ühtemoodi aru? Jah, taoline kokkulepe jääb alati suhteliseks.

Meediavajadused rahuldamata. Millisele pinnasele siis ehitada ETV arengukava? Kõige aluseks on paljuräägitud tõdemus, et võrreldes arenenud ja suure siseturuga riikidega on Eestil rahuldamata väga suure hulga inimeste meediavajadused. Eelkõige puudutab see haritumat osa elanikkonnast, aga ka näiteks lapsi, kelle turujõudluses ei ole ka mainstream meedia veendunud. Seejuures on tuleviku punasesse raamatusse kirjutatud eesti rahvuskultuuri taastootmise jõudlus. Probleemi pudelikaelaks on ka süvakultuuri seotus majanduslike näitajatega.

Sellest lähtuvalt unustab ETV arengukava hetkeks kõik, mis enne tehtud, ja püüab ette kujutada täiesti uut meediakanalit, mis keskendub üheaegselt rahuldamata meediavajadustele ja kogu kultuurimaastiku taastootmisele. Mis te arvate, kas see on võimalik?

Nagu Prospero Shakespeare’i “Tormi” lõpus ütleb, oleneb nüüd teist, vaatajatest, kas me saame siit saare pealt ära. Kas saame surnud punktist üle, et jõuda teisele poole tüütuks muutunud ETV probleemide arutelu. Esimene samm selle poole on arengukava avalikustamine internetis, veel enne, kui see riigikokku jõuab. See tähendab, et ka Tõnis Palts võib riigikogule arvamust avaldada saate tüüpide, tundide arvu, eelarve numbrite kujunemise ja kõige muu osas. Teisiti öeldes on ETV arengukava õnnestumise esimeseks eelduseks see, et ühiskond teaks, mis järgmise kolme aasta jooksul juhtuma hakkab.

Täpselt samamoodi on olemas üks selge tunnus, mille täitmata jätmisel võib öelda, et arengukava on läbi kukkunud. See on riigi garantii finantseerimisele, mis peab minema võimalikult automaatselt riigieelarve seadusesse.

Miks see nii tähtis on? Oletame, et riigikogu kinnitab kolme aasta ETV ja Eesti Raadio miinimumeelarved koos programmiga. Sellele lootma jäädes sõlmib ETV lepingud näiteks Vabadussõja ainelise eesti mängufilmi “Nimed marmortahvlil” ostmiseks, koos ARTE ja BBC-ga kavandatakse 2003. aastal kontsertfilmi Veljo Tormise muusikast ja lepitakse kokku 2004. aasta olümpiamängude ülekanded. Kõik need on suuremahulised investeeringud, mida lepinguliselt planeeritakse 2-3 aastat ette. Kui selle järel saabub aga riigieelarve koostamise aeg ja parajasti võimul olev valitsus leiab, et “eelarve on pingeline ja ETV-s oli eetris rumala näoga diktor”, siis tuleb arengukavas ette nähtud eelarvet vähenda. Mis juhtub? Ostud on selleks hetkeks heas usus tehtud. Järelikult võetakse eetrist maha lühema planeerimistsükliga saateid, nii nagu sel aastal juhtus. Kas te arvate, et vaataja saaks sellisest jamast aru? Või kas ta andestaks seda? Arvan, et mitte.

Kolm korda rohkem lastesaateid. Arengukava oma detailsuses tuleb suhteliselt paks dokument, mida vaid vähesed viitsivad lõpuni läbi lugeda. Seepärast küsitakse paratamatult: mis tegelikult muutub? Vastuses peab olema midagi lihtsalt arusaadavat. Näiteks praegu on sinna planeeritud lastesaadete hulga kolmekordistumine, reede õhtusse tulevad tagasi teatrietendused, käivitatakse ETV internetitelevisioon ja elustatakse regionaalsaated.

Tegelik kava on muidugi palju keerukam. Ent kuidas sel juhul garanteerida selle usaldusväärsus lihtkodanikule? Ainsaks lahenduseks näib olevat vorm, millega arengukava muutub ühtlasi raamlepinguks mitmesugustele ühiskondlikele partneritele. Näiteks telesaate hinna kujundamiseks kohtuti sõltumatute eratootjatega, kelle käest hakatakse tulevikus saateid tellima. Selle kohtumise käigus selgus muuhulgas, et seoses käibemaksuga (18%) on ETV-l majanduslikult kasulikum saateid ise teha, kui neid mujalt sisse osta. Samal ajal teadvustab ETV, et väljast tellides finantseeritakse tegelikult kogu Eesti audiovisuaalkultuuri. Mida majandusmees Tõnis Palts siinkohal soovitab teha?

See viimane oli üks juhuslikult võetud probleemidest. Hoopis olulisem on aga arengukava juures üldine strateegiline visioon, millele alternatiivi ei ole seni leitud. Nimelt näitab muu maailma meediakogemus, et televisioon on efektiivne vaid siis, kui ta kuulub meediagruppi, kus suurema efektiivsuse nimel kasutatakse samade sõnumite edastamiseks maksimaalsel hulgal erinevaid väljundeid. Soome YLE on taoline meediagrupp, rääkimata BBC-st ja teistest.

ETV ja ER eelarve 1 miljard. Ainuke erinevus eesrindlikest meediaorganisatsioonidest, mis ilmselt jääb alles, on eelarves. Eestis on 60 korda vähem inimesi kui Inglismaal, aga isegi planeeritud ETV ja ER hea eelarve kokku on 350 korda väiksem kui BBC eelarve.

Hea küll. See oli nali. Aga kui võtame YLE eelarve ühe soomlase kohta ja arvestame sinna juured SKT vahed, peaks ETV ja ER eelarve olema umbes 1 miljard krooni. Kas te ei ole iial mõelnud, et mille kuradi pärast nad niipalju raha oma rahvustelevisioonidesse magama panevad? Tõesti rumalad eurooplased.