RAIVO SUNI: Me ei koosta ETV-le uut kriisikava
Esmalt tõstatus Tõnis Paltsu poolt idee kogu ETV töötajaskond lahti lasta ning hakata kümnekonna inimesega administreerima sellist rahvustelevisiooni, mis ostab saateid sõltumatutelt tootjatelt. Seejärel esitas Vallo Toomet ettepaneku erastada rahvusringhääling. Kujutan ette, praegu sõnastavad järjekordselt oma teese need, kel soov ETV kinni panna, ning anda avalik-õigusliku programmi tootmiseks raha erakanalitele.
Ettepanekud teretulnud. Kuna ETV tahab olla avatud rahvustelevisioon, on kõik tema arengukava puudutavad ettepanekud teretulnud. Ainult et – eelpool toodud ideed on surnud juba eos. Seda kahel põhjusel.
Esiteks, need on ajendatud emotsioonidest ega analüüsi muutusi. Ma eeldan, et kui tullakse välja ideega erastada ETV või muuta see saateid vahendavaks organisatsiooniks, siis on ka ära näidatud, kui efektiivne on selline organisatsioon täitmaks rahvustelevisiooni missiooni. Samuti soovin teada, mida selline muutus maksab.
Teiseks, eelpool toodud ideed on innustatud turufundamentalismist. Need pööravad tähelepanu vaid majanduslikele mõistetele, jättes kõrvale rahvustelevisiooni sisulise eripära. Kuna ETV näol on tegu euroopaliku avalik-õigusliku teleorganisatsiooniga ja rahvusliku identiteedi kujundajaga, ei saa selle tegevust vaadelda pelgalt turuloogikast lähtudes.
Emotsioonid ja turufundamentalism ongi kaks mõistet, mis kipuvad iseloomustama enamikke ETV-d puudutavaid diskussioone. Need kannustavad ka kultuuriministeeriumi ametnikke ühendama ETV-d ja Eesti Raadiot. Seni pole keegi suvatsenud pikemalt analüüsida, millist kasu annab kahe ringhäälinguorganisatsiooni ühendamine. On vaid umbmäärane ettekujutus võimalikust efektiivsusest, mida keegi pole suutnud lahti seletada.
Toomet heidab arengukava koostajatele ette, et paberile pandud mõtted sarnanevad koolikirjandile teemal “Kuidas mina teeksin televisiooni”. Seda mõtet on jaganud ka teised kommentaatorid, kellele arengukava kirjeldab ulmet unistuste televisioonist, millel puudub rahaline kate.
Aitab kriisikavadest. Nii see ongi. Eestis pole aastaid olnud sellist televisiooni, mis rahuldaks võimalikult paljude ühiskonnagruppide huve. Pidev alafinantseeritus on viinud ETV tänaseks sügavasse kriisi. Me ei tahtnud panna kokku järjekordset kriisikava. Selle asemel esitasime nägemuse tugevast rahvustelevisioonist, mis eristub kommertskanalitest ning rahuldab aastaid katmata olnud meediavajadusi.
Arengukava koostades olime unikaalses seisus. Riik ei kirjutanud meile ette rahanumbrit, millest kava pidi lähtuma. Jäädes mõistlikkuse piiresse, tegime ära esialgsed arvutused, kui palju läheb üks tugev rahvustelevisioon maksma. See on kallis – ja nõuab oluliselt rohkem raha, kui riik on ETV-le seni eraldanud.
Nüüd on see valikute ja otsustuste küsimus. Kui tahame, et unistus tugevast rahvustelevisioonist täituks, tuleb vaadata ümber ETV rahastamine. Kui ei taha, võib ETV arengukava tõesti kusagile laua servale vedelema jätta, kust see, nagu Toomet ütleb, “maha libiseb ja prügikasti jõuab”.
Küll aga pole vaja karta, et arengukava ahistab tulevast ETV juhti. Vastupidi, see on võimalusi pakkuv. Juhul kui riigikogu arengukava heaks kiidab, tekib esmakordselt pärast pikki aastaid olukord, kus ETV juht saab midagi reaalset ühiskonna heaks ära teha.
Esialgne versioon ETV arengukavast aastateks 2003-2005 on umbes 50 lehekülge pikk. Kokkuvõte sellest ripub avalikuks aruteluks Eesti Televisiooni koduleheküljel www.etv.ee.
Raivo Suni,
ETV arengukava töörühma juht
