JAKOB KÜBARSEPP: Haridussüsteem tehnikakesksemaks
Kõigepealt on määratletud riigieelarveliste õppekohtade jaotus õppevaldkonniti ning õppesuuniti. Selle põhjalt kavatsetakse alustada läbirääkimisi ülikoolidega. Veebruari lõpuks pole veel kuigi kaugele jõutud.
Suurimat ebakindlust tekitab, et koolitustellimuse valdkondlikest numbritest ei saa (kui samas valdkonnas on mitme õppeasutuse õppekavad) prognoosida eelarveliste kohtade arvu oma ülikooli vastaval erialal.
Kõrgharidusreformi kava järgi on õppevaldkondade ja -suundade suhete määramisel esmatähtsad tehnika ja tehnoloogiaga seotud õppekavad. Haridusministeeriumi analüüsi järgi on riikliku koolitustellimuse kasvava tähtsusega õppesuundadeks tehnikaalad, keskkonnakaitse, õpetajakoolitus ja kasvatusteadused ning arvutiteadused. Majandusministeerium taotleb riikliku koolitustellimuse kasvu tehnikaalade, arvutiteaduste, bioteaduste, arhitektuuri ja ehituse õppesuunal ning tervise õppesuuna biomeditsiini erialadel.
Eelistuste põhjused. Eesti arusaamad on kooskõlas rahvusvaheliselt kasvava nõudlusega tehnika ja tehnoloogiaga ning IT-erialadel ülikooliharidusega spetsialistide järele. Kui tootmises hõivatute üldarv stabiliseerub, siis nõudlus ülikooliharidusega inseneride ja teadlaste järele kasvab. Seda tingivad tootmis-, uurimis- ja arendustegevuse keerukus ning kiired muutused majanduse struktuuris.
Eriti väikeriikides suureneb vajadus laia akadeemilise baashariduse saanute järele. Näiteks Rootsis prognoositakse magistrikraadiga inseneride 4–6 % juurdekasvu aastani 2015. Riiklik koolitustellimus tehnikaülikoolidele kasvab ka Soomes.
Eesti ettevõtete juhid kurdavad suurt puudust inseneri baasharidusega spetsialistidest-tootmisjuhtidest, kes oleks läbinud magistriõppe tootmise juhtimise ja arenduse, tootearenduse, turunduse alal.
Välisinvesteeringute saamise ja teadusmahukas alltöövõtus osalemise eeldus on piisava hulga haritud tööjõu (insenerid, teadlased) olemasolu. Teadmistemahukas uurimis-, arendus- ja tootmistegevus siirdub reeglina regioonidesse, kus potentsiaal ettevõtete, tehnoloogiaparkide, ülikoolide ja nende lõpetanute näol on juba olemas. Magistrite ja doktorite kriitilise massita tehnika, tehnoloogia ja loodusteaduste alal ei maksa lootagi välisfirmade arendus- ja teadusüksuste Eestisse tulekule.
Magistrite-doktorite puudus halvab tööstuse konkurentsivõimet. Eesti on juba jäänud kõrvale mitmest rahvusvahelisest projektist, põhjuseks heatasemeliste spetsialistide vähesus, esmajoones aga nende napp loodetav juurdekasv.
Näiteks, Nokia arenduskeskuse kavad (asutati lõpuks Ungarisse), suhkruvabriku seadmete suurtellimus Saksamaalt aastatel 1994–96 (puudu oli konstruktoritest-tootearendajatest), Austria firma Steyr veoautode tootmise käivitamise projekt.
Ka mitme käesoleval ajal käivitamis- või läbirääkimiste faasis oleva projekti edukus on suuresti seotud võimalustega leida kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste Eestist, näiteks metsamasinate tootmise ettevõtte Soome-Eesti koostööprojekt, Galvet Estonia OÜ tootmise käivitamine jt.
Juba 1990. aastate keskel oli Eestis tehnikateaduste doktoreid elanike kohta 3,5 korda vähem kui Soomes ja Eesti mahajäämus kasvab. Põhjamaades on doktorikraadiga spetsialistide arv 1990. aastatel suurenenud eeskätt rakendusuuringute kasvu tõttu tööstuses.
Enim on puudu doktoreid. Rootsis, kus doktorite arv kümne aastaga kahekordistub, on püstitatud ülesanne koolitada tööstusele 800 uut doktorit aastas tehnika-, tehnoloogia ja loodusteaduste erialadel. Eestis oleks sama tase 150 doktorit aastas, meie tellimus on aga mitu korda väiksem. Kusjuures, magistreid ja doktoreid on vaja ka akadeemilise personali (õppejõud, teadurid) taastootmiseks ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele.
Riigi suunava rolli puudumine või nõrkus koolitusturu kujundamisel lõpeb varem või hiljem sotsiaalsete pingete kasvuga ühiskonnas ja maksumaksjate raha eest hariduse saanud spetsialistide lahkumisega välismaale erialadel, millel on Eestis raske tööd leida. Riiklik koolitustellimus ja selle prioriteedid on oluline hoob rahvusliku majanduse prognoositavale arengule vastava hariduspakkumise kujundamiseks, et praegu ja tulevikus tagada tööjõuturu vajaduste parem rahuldamine.
