ARVUSTUS: Lastepärane fantaasia
Millistele lastele ”Kail” on kirjutatud, jääb natuke häguseks, sest adressaadi eeldatav vanus vist muutub koos peategelase enda kasvamisega poisikesest teismeliseks. See ujuvus on üks osa tollest omapärasest ebamäärasusest, mis mulle kui täiskasvanule selle raamatu juures huvi pakkus. Tundub, et ”Kail” ei piirdu pelgalt laste-jaoks-kirjutatud olemisega, vaid on kuidagi lõdvem.
Mis veel kuulub tollesse eba-määrasusse? Esmajoones jutustamisviis ja -keel. See ei jäta selget muljet lapse kõnelemisest, aga samas pole ka täiskasvanu tagantjärele meenutus. Kohati naiivne, kohati varatark. See on tegelikult kooskõlas Kailu enda kuju kummalisusega – ühelt poolt võimekas väljavalitu, teisalt puuduks tal toimuva erilisusest nagu õige arusaam.
Kui kujutleda, kes nii võiks jutustada, siis tundub see kellegi kolmanda häälena, mitte Kailu ega autori häälena. See on keegi, kes kujutleb, et ta on Kail, seejuures ei oma täielikku pilti maailmast, kus Kail tegutseb. Midagi sarnast võib kohata näi-teks mõnda Vana Testamendi raamatut lugedes, kus mõnikord ilmuvad kummalised jutustamisviisi praod, mis paljastavad asjaolu, et tegu on mitu korda üle kirjutatud tekstiga, kus pärisjutustaja põimub kellegagi, kes püüab pärisjutustajat jäljendada ja täiendada.
”Kailus” tuleb too mitme hääle olemasolu selgesti esile lõpus, kus Kailu hääl asendub Gerda omaga. Samalaadne asi läbib ka kogu raamatut, otsekui oleks ta kirjutatud mitme peale. Seda võib pidada puuduseks, samas pole see vastuolus määratlematu olukorraga, milles Kail viibib. Segunevad niisiis lapselik ja täiskasvanulik, muinasjutulik ja kaasaegne, ulmeline ja realistlik register; vanaaegse lossi-maailma sisse eksib ära viiteid tänapäeva meediamaailmale; kohati (nt võitlus varjudega teel kristallidepalatini) meenutas toimuv ka arvutimänge. Kokkuvõttes ei pruugi seesugune segunemine ja ebamäärasus märgitseda midagi muud kui lapseliku vaba fantaasia loomupärast stiilitust.
Mina toda ähmasust puudusena ei näe, sest sellega käib kaasas oskuslik looarendus, mis suudab need asjad ühtseks neutraliseerida; peale selle – ja siin on tol ebamäärasusel oma roll – ei püüa ”Kail” luua mingit kindlat n.-ö imperatiivi maailma asjade kohta, umbes et ”see maailm, millest siin juttu, ongi just seesugusena olemas” või et ”surmaga ongi asjad niimoodi”. Alguses mainitud depressiivsus ja helgus on sellesama asja kaks poolt; sünge ja pingeline võitlust tulvil sealpoolsus saab oma helguse just tollest teatavast pretensioonitusest, millega temast jutustatakse, otsekui ei peaks jutustus lõplikult väljuma oma väljamõeldise-staatusest.
