Tänase seisuga peaks meil asjas selgus käes olema, on aga hoopis segadus ja protestid. Nimekirjade näitamise kvaliteet jääb paraku allapoole arvestust. Juba on jõutud kiruda riigiasutust, kes võrgus lihtsalt töödeldava materjali asemel hulgaliselt udupilte üles on riputanud. On kahtlustatud erakondi ebakorrektsete andmete esitamises – pealegi viimasel hetkel, mis andmete töötlejatele piisavalt aega ei jätnud. Parteijuhid vaidlevad teleekraanil, kellele kuuluvad mitmesse nimekirja kantud hinged. Tulemus on pehmelt öeldes keskpärane.

Süüd riigi kaela veeretada pole põhjust. Vastupidiselt kõlavatele sõnadele, millega erakonnad on kuulutanud, et toetavad nimekirjade avalikustamist, on esitatud eksitavaid andmeid, mille kontrollimine võtab aega, kui see üldse riigile jõukohane on. Kas peaks kõik nimekirjadesse kantud ühekaupa üle kontrollima? Või uskuda kodanikuaktiivsusesse – et igaüks hoolitseb ise oma andmete õigsuse eest? Ei tea, kas lihtsameelsusest või hoolimatusest kehtivate seaduste vastu on mõni erakond selge seadusrikkumise üles tunnistanud. Näiteks Keskerakonna nimekirjast leiab inimesi, kes liitunud parteiga ammu enne täisealiseks saamist. Väiksemate erakondade puhul tuleb kõne alla see, et kui topeltnimed maha arvata, ei jäägi enam registreerimiseks vajalikku tuhandet järele. Loodetavasti leidub igale rikkumisele ka vastav karistus.

andmed esitati paberil. Usun, et suuremad erakonnad peavad oma andmebaase korralikult. Seetõttu arvan, et näiteks Isamaaliidu koduküljel leiduv nimekiri on õigem ja täpsem kui äriregistrist vastu vaatav. Erinevus liikmete üldarvus on neis 28 inimest ehk terve protsent.

Võib oletada, et riigile paberil esitatud andmed on juba vananeda jõudnud. Lahendus oleks, kui erakonnad oma andmed lisaks paberile ka elektroonilisel kujul esitaksid, ehkki seadus seda ei nõua. Praegune pdf-piltesitus pole hõlpsasti kaasajastatav.

Nelja erakonna (lisaks likvideerimisel oleva Koonderakonna)andmed 19-st puuduvad registrist. Pole veel selgust, kas on need esitatud viimasel hetkel või põhimõtte pärast (Toomsalu hirmud) seadust ignoreeritud. Igatahes pole kodanikul kolmveeranditki talle seadusega lubatust käes – ja teda ei pea põhjendused huvitama.

Kui erakonnad ei suuda seaduskuulekuses kodanikele eeskuju näidata, pole neil parlamendipuldist põhjust ka kodanikke manitseda. Arvamust, et kodanikku ja riiki on võimalik üle kavaldada, mõõdetakse hiljemalt järgmistel valimistel.