KÄRT KARPA: Operetinõunik linnale
Kindlasti ei saa kahelda aastaid kultuurielu sees olnud ja rahva poolt armastatud Karisma pädevuses kultuurialal, ent ometi on tema ootamatul nõunikuks saamisel halb maik juures. Ja sellepärast sai Karisma hoobilt ka operetinõunikuks ristitud.
Maripuu vabandab erakonnakaaslase Karisma tööle võtmist sellega, et volikogu töö toimib nagu riigikogus – (linna)valitsuse poolt menetlemisele tulevad eelnõud käivad läbi komisjonidest, kus nõunikud aitavad neid poliitikutel läbi töötada.
Milles siis häda. Häda on selles, et nõunike arv linnavõimu juures üha kasvab. Ja see ei kasva selle pärast, et senisest tõhusamalt hakataks lahendama linnakodanike probleeme, vaid sellepärast, et nii saab hoida kokku parteiaparaadi kuludelt. Kui Reformierakonna puhul paistab see olevat peapõhjus, siis Keskerakonna puhul võib põhjus olla ka selles, et partei on lihtsalt pikka aega võimult eemal olnud ning inimestele tuleb ju lojaalsuse eest midagi vastu pakkuda.
Kui Savisaar ja Maripuu vajavad sedavõrd suurt hulka nõunikke, kerkib ka paratamatult küsimus, kas neil endil on heast nõust siis tõesti sedavõrd puudus? Ilmselt mitte, sest mõlemad kuuluvad nutikate poliitikute hulka, meeldigu nad siis kellelegi või mitte. Järelikult on tegemist nahaalsusega.
Aga meenutagem ka 1996. aastat kui praegune linnapea Savisaar Reformierakonnalt Tallinna linnas võimu haaras ja ise volikogu juhtima asus. Siis hurjutasid nii Reformierakond, Isamaaliit kui Mõõdukad teda just personalipoliitika pärast. Sest ennekuulmatu tundus Savisaart nõustava armee suurus. Või kui täpsem olla – pigem tekitas nurinat see, et parteiliste nõunike armeele tuli ka palka maksta.
Ometi ei vähendanud ka Reformierakonda kuuluv Rein Voog ega ka tema tänane järglane Maret Maripuu nõunike arvu. Volikogu nõustab kaheksa inimest, neist vaid üks pole otseselt Reformierakonna liige. Linnapeaks saades suurendas Savisaar nõunike hulka eelmise meeri kümnelt viieteistkümnele (muide, president Arnold Rüütlit nõustab vaid seitse nõunikku). Aga Savisaare sugulaste-hõimlaste kritiseerimise juures on seni just nõunike arvu üldine kasv tähelepanuta jäänud.
Nii on peale võimupööret saanud linnavalitsusest omaette tööhõivebüroo. Virisemise asemel soovitavad mõned mul kindlasti käsi plaksutada, sest tegu on ju arvestatava panusega viimaste valimiste Reformierakonna ühe olulisema lubaduse suunas – luua juurde uusi töökohti ja viia keskmine palk 9000 kroonini. Eelmise aasta neljandas kvartalis oli see juba ligi 6000 krooni ning 10 000 krooni suurused palgad viivad seda lubatule ju lähemale.
