LEONHARD LAPIN: Rajagem sadade kõrtside kõrvale ka uusi väljakuid
Esmapilgul võib linn näida koosnevat vaid ainest – majadest, masinatest ja inimestest. Süüvides sügavamalt linnaruumi avastame, et ehituskehandite vahele jäävad tegelikult üsna tühjad alad: tänavad, väljakud, platsid, pargid, õued ja veekogud. Tegelikult on linnas tühjust enam kui ainet, millega linnakodanik end määratleb.
Just nende tühjade aladega luuaksegi linnaelu kvaliteet, sest platside, parkide ja õuede kaudu on linnakodanikul võimalik suhtestuda tehiskeskkonda jäänud loodusega – on selleks siis inimese rajatud haljastus või avanevad vaated taevasse ja veekogudele. Pole ime, et ülitihedas New York City’s laiutab ulatuslik Central Park. Ka vaated Tallinna Toompealt ei maksaks midagi kivilinna raamistava merepeeglita.
Turistidele imepärases Veneetsias on vähe püsielanikkonda, sest liiga tihedas linnakeskkonnas, millele annavad veidi hingamisruumi vaid kanalid ja laguun, ei tunne end mandrile ümberasunud rikkad majaomanikud kuigi hästi. Eks põgene meiegi suvel esimesel võimalusel oma kaunist pealinnast maale, jõukamad aga elavadki juba linna haljastatud või metsaga perifeerias, omades keskuses vaid uhkeid esindusruume.
VÄLJAK VÕIB OLLA SEES. Ajaloolised linnad on muutumas eksponaatideks turistidele ja nagu mujal, veedab ka valdav osa tallinlasi suurema osa ajast kivist vormistatud ja tolmust saastunud keskkonnas igatsedes taga kaotatud Emakest Loodust. Loomulik oleks, et nüüdisaegses linnaehituses arvestatakse inimeste sarnaste sügavate soovidega.
Käsitlen siinkohal väljakuid, millest viimasel aastal on rohkem kui kunagi varem kõneldud. Viru väljakul algavad juba ehitustööd ja hea, et algavad. Pole see plats ju mitte kunagi õige väljak olnudki, kuigi nii 20. sajandi alguse kuulsa Eliel Saarise kui ka 1940. aastate stalinistlikes projektides on teda sellesarnaseks kujutatud. Viru väljak on läbi aastakümnete, eriti Viru hotelli valmimise järel olnud lihtsalt üks transpordisõlm-parkimisplats, inimvaenulik tuulte tallermaa, soosides sellisena ka seal vohavat kuritegevust. Uues lahenduses luuakse teadaolevalt just ehitatava hoonestuse sisse mõned tõelised väljakud – inimeste kogunemiskohad.
Meie kliimas on väljak, juba oma vanast Kreekast laenatud mudelist tulenevalt, inimeste kooskäimise ja suhtlemise koht eelkõige ehitise või haljastusega tuultele, nüüd juba ka transpordile suletud linnaruum, vaikuse oaas linna mürisevas kivikõrbes. Sarnane süsteem toimib Raekoja platsil, mida suvel täiendavad küll paljud kärarikkad tänavakohvikud, mis teisalt organiseerivad siia kogunenud hulkade suhtlemist.
Ometigi on Raekoja plats suurtele rahvakogunemistele tänaseks jäänud väikseks ning linnavõimud on pööranud pilgud oma ametiruumide aknast alla Vabaduse platsi poole, pakkudes arhitektide abil siia kõikvõimalikke, küll mütoloogilisi, küll futuroloogilisi lahendusi. Viimane neist oli laineid löönud, ent oma olemuselt absurdne Vabaduse monumendi võistlus.
LIIKLUS MAASSE ja INIMENE AUSSE. Meenutagem, et 1930. aastate lõpus oli Vabaduse plats just monumentidest, tarbeehitistest, transpordist vabastatud ja uue hoonestuse ning haljastusega vormistatud ristkülikuline väljak, arhitektooniliselt vormistatud Vabaduse Monument. Mälestusmärk linnaruumina, kus toimusid riiklikult tähtsad sündmused. Sellisena oli ta Eesti iseseisvuse üks tähtsamaid sümboleid, sest alles vanalinnapäevade ja laulva revolutsiooniga puhastati sakste linnale kuuluv Raekoja plats eestlaste 700-aastatase orjapõlve sümboli tähendusest.
Oma tänase olemuse inimvaenuliku poliitilise ja sotsiaalse sümboli ja transpordisõlme-parkimisplatsina, on Vabaduse plats pärinud nõukogude okupatsioonist ja sellele järgnenud varakapitalismi kümnendist. Suured transpordivood suunati siit läbi seoses Mustamäe ja Õismäe ehitamisega, platsi püha tähendus oli okupantide tankiparaadidega juba ammu pilatud. Platsile varju heitev, alatasa korruptsiooniga rahva meeli erutanud linnavalitsuse hoone on pigem sümbol ühiskonnas valitsevale seadusetusele kui iseseisvusele.
Seepärast arvan, et täisehitatava Viru väljaku kõrval võiks Vabaduse platsi hoopis “tühjaks ehitada”. Esiteks peaks siinse transpordi suunama platsilt kõrvale ja koos parkimisega maa alla, mitte aga rahvusvaheliselt kaitstud arhitektuurimälestistesse, vallikraavidesse, kuhu võiks sisse lasta vee – Tallinna kui merelinna sümboli.
LINN TEENIGU INIMESI! Amortiseerunud tribüüni lammutamisega avaneks väljakule nii bastion kui ka tulevane veesilm purskkaevudega, vormistades väljaku kontuure nüüdsest paremini nii süsteemse haljastuse, lipumastide ja pimedat aega ilmestavate valgustitega. Praegu räpane parkimisplatsi asfalt tuleks asendada kunstiteosena vormistatud sillutisena, millest kõrgub koht pärgade panekuks ja ohvriandideks (näiteks jaanituleks) vastavatel üritustel. Miks mitte transpordist vabastatud Vabaduse väljakul hommikuti korraldada turgu, nagu see toimub mitmetes Euroopa pealinnades, ja 1930. aastail meilgi Estonia teatri ees. Õhtupoolikuks kujuneb aga pestud platsist tõeline massiürituste või lihtsalt rahva kooskäimise koht, sest liidab ju transpordist vabastatud ala vanalinna inimese tasandil kesklinnaga Tõnismäe suunalt.
Just inimese liikumise tasandilt lähtuvalt võime kõnelda väljakust, sest kõik muud variandid on seotud mõistetega transpordisõlm, tunnel, estakaad. Väljak seostub tehnoloogiaga, kus masinad peaks inimesi teenima, mitte aga nende ees prevaleerima. Kunagi koondusid inimesed linna eesmärgiga loodusjõudude stiihiale vastu panna, kollektiivselt organiseerida mugavamat ja inimväärsemat elu. Et inimesed on viimasel sajandil üha rohkem hakanud teenima linna, mitte linn inimesi, on lühinägeliku kapitalistliku kasumijahi üks tulemusi, mis lõppkokkuvõttes läheb kulukaks nii linnast maale põgenevale rikkale kui ka linnas kiratsevale vaesele.
Ja veel, kui kõneleme Tallinna väljakutest, miks me ei räägi sellest, et uuslinnades-magalates need täiesti puuduvad ning ei raja neid ka kerkivaisse uuselamurajoonidesse? Justkui linn ei olekski kollektiivne elukeskkond, vaid mingi elektrooniliselt suhtlevate individualistide kogum, kus valitsevad külmad juriidilised kokkulepped vahetute ja soojade inimlike suhete üle. Rajagem omavaheliseks suhtluseks sadade kõrtside kõrvale ka üksikuid uusi väljakuid!
