KAAREL TARAND: Tallinn tõmbugu koomale
Linnastumine võib olla paratamatus, aga vähemasti Eestis toitis seda protsessi sada aastat tagasi töökäte ülejääk maal, praegu võtab linn viimast rahvastiku puudujäägist.
Linnal napib inimtoitu. Tallinn on 15 aastaga kaotanud viiendiku elanikkonnast. Linna infrastruktuuri, mis ehitati välja poole miljoni jaoks ning täideti inimhinge impordiga Venemaalt, kasutab praegu vaevalt 400 000 inimest. Kõik nõuavad heaolu kasvu, mis muutub linna jaoks üha raskemaks ülesandeks. Välja arvatud juhul, kui inimesi juurde saadakse.
Jüri Mõis kutsus linnapeana kogu Eestit Tallinna, praegune linnapea Edgar Savisaar pahandab nendega, kes küll Tallinna kulutavad, kuid maksuraha mujal maksavad. Tallinn ei saa inimesi juurde muul viisil kui üles ostes.
Migratsioonipoliitika pole ainus suur teema, kus riigi ja pealinna huvid teineteisele risti vastu käivad. Sama puudutab maksupoliitikat, suhtumist turismi, säästvasse arengusse ja ka näiteks monopolidesse. Kõige selle tõttu peaksid linna- ja riigivalitsused olema leppimatud oponendid sõltumata sellest, milline on nende erakondlik koostis.
Riigi huvi on meelitada turist Tallinnast välja, et ta ka tõelist Eesti maad näeks, linna huvi on vastupidine. Valitsus peab tagama heaolu ühtlase taseme kogu riigis. Riik tahab, et kõik tema piirkonnad oleksid asustatud, sest see tagab riigi julgeoleku. Vastukaaluks suurlinna ahvatlustele paneb valitsus välja regionaalprogrammid. Kuid nende teostamiseks on vaja raha, mida on eeskätt tallinlastel.
Ja miks see peaks linlastele meeldima? Linlane, kes näeb kodukeskkonda lagunevat, ei saa ju rõõmustada, et tema raha jagatakse mökudele, kes ise ei teeni. Olgu, maanteed ja sillad, neid läheb vahelduse otsijal vaja. Aga kõik muu – ühistransport, kooli- ja haiglavõrk, toetus ettevõtlusele – on kurjast. Sest seda tehakse tallinlase heaolu arvelt.
Väike on parem kui suur. Mida teadlikumaks saab elanikkond säästva arengu põhimõtetest, seda väiksemaks muutuvad pealinna ahvatlused. Mingil hetkel hakkavad inimesed väärtustama keskkonnahoidlikku eluviisi ja annavad toetuse hajutatud energia- ja jäätmemajanduse arendamisele: nii luuakse eeldus hajaasustuse taastekkeks. Kui nii läheb, ei suuda Tallinn mingi nipiga elanikke kinni hoida.
Mõistlik on elanikkonna kahanemise tagajärgedele juba praegu mõelda, et mitte ühel hommikul seista ootamatult silmitsi slummide, vohava kuritegevuse ja tuhandete illegaalsete immigrantidega. Tallinn vajab arengukava 50 aasta peale ette, mis peab lähtuma karmist väljarändeprognoosist, perspektiivist, et Tallinnas elab kahe inimpõlve pärast ainult 250 000 inimest.
St puudub vajadus miljonilinna mõõtudes liiklussõlmede ja veepuhastusseadmete rajamiseks, pole põhjendust kõrghoonetele ja jalgpalliväljaku suurustele kaubamajadele. Linn peaks uskuma, et väike on ilus.
Mis tähendab mitte ainult Lasnamäe peatamist, nagu laulusalmis, vaid Lasnamäe sihikindlat likvideerimist. Aja jooksul ja majahaaval. Aga selge plaaniga, mis elanikele õigeaegselt teada, et nad mõttetult ei investeeriks niikuinii lammutamisele minevatesse hoonetesse.
