RAIVO SUNI: Rahvustelevisiooni ajalooline võimalus
Sisult aegus mõiste “riigitelevisioon” rohkem kui 20 aastat tagasi, kui ETV muutus rahvatelevisiooniks ja hakkas kujundama taasiseseisvust toetavat avalikku arvamust. 1994. aastal vastu võetud ringhäälinguseadusse kirjutati Eesti Televisiooni kohta juba “avalik-õiguslik.”
Avalik-õiguslik televisioon euroopalikus mõistes on sõltumatu päevapoliitika suvast nii sisult kui rahastamiselt. Avalikku televisiooni finantseerib loamaksust rahvas, ning seda kontrollib poliitilistest ja majanduslikest huvidest sõltumatu ringhäälingunõukogu.
Riigitelevisioonilikud hälbed. Tõepoolest on hälbeid, mis annavad mõningatel juhtudel alust rääkida ETV-st kui riigitelevisioonist. Üks neist ringhäälingunõukogu koosseis. 2000. aastal ametisse nimetatud nõukogu on tugevalt politiseeritud. Üheksast ringhäälingunõukogu liikmest seitse on poliitilise taustaga, neist viis istuvad ka riigikogus.
Teine, märksa kaalukam hälve seondub ETV rahastamisega. Traditsiooniline avalik-õiguslik televisioon on sõltumatu võimust ja rahast. Enamikes riikides teenib avalik televisioon sissetulekud loamaksust ja reklaamist. Erandid on Suurbritannia ja Skandinaaviamaad, mis saavad tulu üksnes loamaksust.
Eesti on läinud teist teed. Kuigi ETV-l lasub kohustus toota sõltumatut ja tasakaalustatud programmi, on tema rahastamine sõltuvuses iga-aastasest parlamendivaidlustest ja poliitilisest suvast.
Kuna analoogne probleem on omane kogu post-kommunistlikule Ida- ja Kesk-Euroopale, on Briti teoreetik Colin Sparks seda tüüpi ringhäälingu kohta võtnud kasutusele mõiste “mitte-eraringhääling” (non-private broadcasting). See asub riigi- ja avalik-õigusliku ringhäälingu vahel. Kuna ETV ei ole ei riigi- ega puhas avalik televisioon, on kõige tabavam seda nimetada rahvustelevisiooniks.
Valitsuse ajalooline võimalus. Seni pole ükski valitsus suutnud süveneda ETV probleemidesse. See on viinud ETV tänaseks sügavasse kriisi.
Reklaami keelustamine ja arengukavaga sätestatud paradigmamuutus annab võimukoalitsioonile ajaloolise võimaluse lahendada aastaid kestnud vaidlus ETV rahastamisest.
Iga-aastasest poliitilisest suvast sõltuv riigieelarveline toetus on üleminekuajastu pärand. Ühelt poolt on see süvendanud aasta-aastalt ETV alafinantseeritust, teisalt takistanud planeerida tegevust ette kauemaks kui aasta. Ükski poliitiline rühmitus ei ole tahtnud ega julgenud algatada diskussiooni riigist sõltumatu rahastamisallika leidmiseks.
Aeg minna üle loamaksule on lootusetult möödas. Täiendav maks suurendaks veelgi inimeste maksukoormust ning tekitaks pahameelt ühiskonnas, mida poliitikud lubada ei saa.
Seepärast tuleks kehtestada kaudne loamaks, mille maksaks vaataja eest riik. On vähemalt kaks võimalust. Riigikogu seob rahvustelevisiooni rahastamise teatud protsendi kaudu riigieelarve või SKP-ga. Teine võimalus oleks siduda rahaeraldis teleperekondade arvuga.
Eestis on täna ligi 600 000 televiisoriga majapidamist ehk teleperekonda. Kui riik maksaks iga teleperekonna kohta päevas 1,5 krooni, saaksime endale lubada sellist rahvustelevisiooni, mis toob Eesti kodudesse loovust arendavaid ja vägivalda maandavaid lastesaateid, rohkem haridus- ja kultuurisaateid ning pikaajalise väärtusega saateprojekte (eesti muusika kullafond, telefilm, “Teateid tegelikkusest”-tüüpi dokumentaalprojektid jm). Neli Eesti Raadio programmi pealekauba.
Loodan, et Keskerakond ja Reformierakond ei jäta kasutamata ajaloolist võimalust luua Eesti rahvustelevisioon.
