“Lõbus lesk” kui kevadine armuhüüd
Estonia lavale jõudis viini klassikalise opereti pärl tõelise viinlanna Monika Wiesleri stiilitundlikul juhendamisel koostöös muusikalise juhi ja dirigendi Paul Mägiga, kelle peen muusikataju, tempo ja lauljate tunnetus tagas ladusa ansamblimängu ja muusikaliselt nauditava tulemuse.
Lavalt õhkus saali tõelist Viini operetihõngu, heas mõttes vanamoodsat, pikituna siiski ka vihjetega praegustele Eesti oludele: kodutütardele, haigekassa rahaga saadud klaasideta prillidele, Isamaa mõõdukatele istumistele – nagu operetile kohane. Olustiku tunnetamisele aitavad kaasa Kustav-Agu Püümani stiilsed kostüümid ja Liina Keevalliku lavakujundus.
Lavastaja ja koreograafina on Wiesler loonud tempoka lavastuse. Esimese vaatuse kahvatuse korvavad särava orkestrivahe-mänguga kokku liidetud teise ja kolmanda vaatuse hingekriipivalt kaunid laulud ja ansamblid, lustlik Balkani rahvapidu ja melu Pariisi kabaree-restoraniks muudetud Hanna Glawari palee keldris. Haaravad fantaasiarikkad tantsunumbrid nii balletisolistidelt (Hedi Pundonen ja Vitali Nikolajev, Dagmar Rang-Saal ja Sergei Martinovitš), balletitrupilt, tantsijaist-lauljaist grisettidelt kui ka solistidelt ja kooriartistidelt.
Rahvusooperi operetitrupp on välja pannud topelt, kohati isegi kolmese koosseisu (teist koosseisu sai näha 18. aprillil, dirigendipuldis Endel Nõgene), andes nõnda arenguvõimaluse paljudele noortele lauljatele.
Kuigi tegu on ansamblioperetiga, on etenduse võtmeks siiski romantilise armastusloo peategelased. Lõbusa lese Hanna Glawari rollis saab nautida Heli Veskuse kaunist tehniliselt paigas vokaali, mis võimaldab tal end laval vabalt tunda ja rolli sisse elada. Tema iseteadvalt sarmikas Hanna ja Väino Puura aristokraatlik, ent kütkestavalt paheline krahv Danilo on tore armastajapaar. Tiiu Lauri võluv Hanna paistab olevat kaugemale jõudnud suurilmadaami-taotluses, ent mõjub kohati maneerlikult. Tema partner Aare Saal krahv Danilona jätab küll pigem ennasttäis külapoisi mulje.
Juhmivõitu Pontevedro saadiku parun Mirko Zeta värvika rolli on loonud Voldemar Kuslap. Lausa nauding on kuulata tema head lavakõnet, millest iga sõna jõuab ka kaugeimasse saalinurka! Paruni salapäraste prouadena on omad võlud nii Margit Saulepil kui ka Janne ·evtenkol. Paruniproua salaarmastaja Camille de Rosilloni “seemneta rosina” rollis mõjub Urmas Põldma võrgutajana, Roland Liiv aga naiivse pea kaotanud noorukina.
Operetis peab nalja saama. Saab ka! Südamest naerma ajavad nii Tõnu Kilgas kui ka Mati Vaikmaa Pontevedro saatkonna käskjala Njeguse rääkivas rollis. Samuti tuntud karakterrollide loojad Rostislav Gurjev ja Tiit Tralla armukadeda Kromowina.
Villu Valdmaa ja Rauno Elp moodustavad võrratu dueti lõbusa lese prantsuse kavaleridena. Lavastuses on ka hulk toredaid väiksemaid osatäitmisi. Koori ansamblitunnetus on hea (koormeister Elmo Tiisvald) ja orkester kõlab hästi.
Kuigi koosseisud pole võrdsed (teise koosseisu juures on tunda kohati külakultuurimaja mekki), pakub estoonlaste “Lõbus lesk” lahedat vaatemängu, tulvil õhkavaid armuviise ja tulist tantsuhoogu, pikantsust ja elegantsust. Kiitust väärib veel Karin Kopra koostatud kavaraamat, kus põhjaliku info kõrval on ära toodud mõne armastatuma hiti noodid ja sõnad, et publik saaks koduteel Lehįri võluvaid viise ümiseda.
Repliigina: 18. aprilli etenduse lõpus, kui publik tänas aplausiga kõiki osalisi ja dirigent Endel Nõgene orkestri poole viitas, oli orkestriauk peaaegu tühi. Ilmselt olid väikesepalgalised orkestrandid “haltuurale” tõtanud
