KAAREL TARAND: Tribüünil kasvas eesti asi

Iseseisev Eesti võttis oma rahva paraadväljakult Võidu nime ja võttis ka tribüüni. Kevadpüha puhkepäeva aga jättis alles, olgugi, et sel on rahvakalendriga sama vähe pistmist kui töölistega. Sundrongkäiku võidu puhul, mis meile võiduks ei osutunud, enam pole, vabadust on seda enam. Vabadust minna väljakule või maale või jääda koju.

Ka tribüüni tähendus on muutunud. Praegu on rahvas tribüünil ja “tegijad” väljakul, olgu Lillekülas või Rocca al Mares. Enne iseseisvust olid “tegijad” tribüünil ja rahvas sai neid tervitada. Tribüün oli toona kui vabadusvõitluse tanner, kus seisid mehed. Eesti mehed, nagu nad ise tagantjärele mäletavad. Vaatamata nõukogude poolt välja kuulutatud soolisele võrdõiguslikkusele oli tribüünirahvas väga mehist sorti. Marssivat rahvast vaadates mõtelnud nad Eestile. Mõtelnud, et kui mina siin ei seisaks, siis seisaks siin venelane, okupant, rahva vaenlane.

Neile ei olnud tähtis, kus ja kellega nad Eesti eest seisavad, väidetakse praegu. Ja selle koha pealt jooksebki oluline veelahe arusaamades, mis oli ja on Eesti vabadusvõitlus. Olid need inimesed ja siis need teised, kelle ettekujutuses Eesti vabadus seostus väga kindla keskkonnaga, kus Eesti saab kasvada ja õitseda. Keskkonna juriidiline määrang oli Eesti Vabariik.

Veendumusest, et eestluse õitseng on kindlalt seotud omariiklusega, hoiti sellest sõnas ja teos väga kiivalt kinni. Ernst Jaakson ja Heinrich Mark oleksid ju võinud samuti öelda, et tühja me siin jändame juriidilise järjepidevusega, ajame parem “eesti asja”. Milleks olla oma nõudmistes jäik, kui see tekitab ebamugavust asukohariikide valitsustele Rootsis või USA-s?

Samamoodi tegutsejatest polnud puudu ka okupeeritud Eestis. Tõsi, neid tribüünidel ei nähtud. Paljud neist hoidsid kõrvale ka marssimisest. Nende tegevusest polevat elu peajoonest kõrvalehoidmise tõttu mingit kasu olnud. Sest polnud tegu.

Kui eesmärk on eestluse heaolu, siis on vältimatult tähtis keskkond, kus seda kasvatada. See ei erine karvavõrdki põllumehe tegevusest, ehkki tulemus on abstraktsevõitu (sest ega seda ainult rahvaarvuga mõõdeta). On põllumehi, kel ükskõik, kas rukis külvata sohu, kõrbe või metsa. Peaasi on külvamise fakt. Ja on teised, kes usuvad, et vili võrsub hästi vaid viljakandval põllumaal, kuhu tuleb õigel ajal külvata, et ka saaki tuleks.

Kahe koolkonna võitlus pole tänaseks sugugi läbi. Nõukogude nostalgiast kantud ükskõik kus ja kellega “eesti asja ajamise” pooldajad on minevikule tänaseni uhked. Küsimus on selles, et kui neile omariiklus keskkonnana tegutsemiseks oluline pole, siis kas saab selle keskkonna hoidmise nende kätte usaldada? Eesti meestena tunnevad nad end ju ka võõrastel tribüünidel.