OLAV AARNA: Kohustuslikus korras lasteaeda
Käes on riigieksamite aeg ning peagi avaldab riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus andmed, kui suured on käärid madalamate ja kõrgemate eksamitulemuste vahel. Isegi, kui me pole rahul sellega, mida ja kuidas hinnatakse, väärib tulemuste suur hajuvus tõsist tähelepanu. See viitab probleemidele hariduse kvaliteedis.
Kehvad hinded lõpukirjandite ja füüsikaeksamite eest pole alati tunnistus õpilase laiskusest või rumalusest.
Keskkooli lõpetajate tase on kui vili, mille seeme külvatakse juba kodus ja lasteaias, mis kasvab põhikoolis ning loomulikult jätkab kasvu kogu elu.
Lasteaedade jt koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine on täna jäetud lapsevanemate ja omavalitsuste hooleks. Selle tulemusel käib täna lasteaias 64% 1-6-aastastest lastest ning selle maksumus ja kvaliteet sõltub väga oluliselt valla või linna rikkusest/vaesusest.
Tulevik pannakse lasteaias paika. On hästi teada, et 3-st 6-nda eluaastani on inimese areng kiire – selles eas tegematajätmisi on kohati võimatu korvata. Lisaks peaks võimalikult varakult selgitama välja laste võimed ja anded, et aidata neid paremini välja arendada ning rakendada. Sama käib ka arenguraskuste varase diagnostika ja leevendamise kohta.
Riik peaks selgelt võtma alushariduse edendamise hariduspoliitika prioriteediks. Just eelkooliealiste laste õpetamine ja kasvatamine on meie ühiskonna jätkusuutliku arengu võtmeküsimuseks. Senisest enam peab riik toetama ja soodustama laste panekut lasteaedadesse. Selle kasuks räägivad ka sotsiaalpsühholoogilised argumendid: laps sotsialiseerub, areneb eakohases keskkonnas, mis omakorda tagab parema ettevalmistuse kooliks.
Kuigi keegi ei kavatse koolieelikute lasteaeda panemist vanematele kohustuslikuks teha, tuleks alushariduse korraldusse suhtuda analoogiliselt põhiharidusega. See tähendab, et kehtestada tuleks alushariduskohustus – kohustus, mida saab täita lasteaias või kodus. See omakorda tähendab riigipoolset rahalist toetust lasteaedadele, et lasteaiakohti jätkuks kõigile soovijatele, vanemate vastutust alushariduskohustuse täitmise eest, riiklikku õppekava ja kindlasti ka järelvalvet alushariduse kvaliteedi üle.
10 000-kroonine alusharidusosak. Samamoodi, nagu praegu eksisteerivad põhi- ja keskharidusosak, saaks iga Eestis elav laps riigieelarvega tagatud alusharidusosaku. Selle suurus võiks olla 10 000 krooni aastas. Loomulikult ei oleks see raha, mis lapsevanematele kätte jagataks. See on raha, mis läheb eelkõige lasteaedade pedagoogide töötasudeks ja õppematerjalide ostmiseks. Need lapsevanemad, kes ei pane last lasteaeda, võiksid saada aastas kindla summa ulatuses võimaluse õppematerjalide soetamiseks ja õppenõustamiseks.
Nii lasteaialapsed kui need, keda vanemad kodus õpetavad, läbiksid regulaarselt ”hindamise”. See tähendaks, et näiteks kaks korda aastas hinnatakse lapse arengus toimunud nihkeid ja võrreldakse neid alushariduse õppekavaga. Ka hindajate töö eest makstaks haridusosakust, samuti tuleks luua alusharidusnõustaja institutsioon eelkõige nende lapsevanemate jaoks, kes ise oma võsukesi õpetavad-kasvatavad.
Olen veendunud, et alushariduskohustuse sisseviimine aitab leevendada ka mitmeid põhihariduse valdkonna probleeme (õpilaste ebaühtlane ettevalmistuse tase põhikooli astumisel, suur väljalangevus). Eelkõige tähendab see aga paremat ettevalmistust järgnevateks kooliaastateks ja kogu eluks, kokkuvõttes meie haritumat järelkasvu.
