KAAREL TARAND: Tundmatud tuuled toetuste tallermaal
Vähe küll, abiks ikka, paistab süsteem toetuse saaja poolt. Otsustajad riigi- või omavalitsuses kasutavad teistsugust retoorikat – eelarve koostajate jaoks on igasugused toetused kulu, mitte abi. Ja suhtumises toetustesse peegeldub muudest eluvaldkondadest paremini iga erakonna ilmavaade. Need, kes leiavad, et toetused on kuradist, peaks mõtlema nii ka välisabist. EL-i toetuste puhul ei räägi erakonnad, et Eestil pole põhjust toetusi saada, et toetused teevad laisaks (näiteks SAPARD-i rahastatud põllumehe) või et Eesti elanikud ju joovad kogu EL-i abi maha ning tegelike abivajajateni (näiteks karsklased) see iial ei jõua.
Toetus pole petukaup. Ainult eriti rikutud mõtlemine võimaldab ette kujutada, et toetuste saaja peas tiirleb vaid mõte sellest, kuidas “maksumaksja” kaukast rohkem omakasu välja õngitseda ja milliseid “õpitud abituse” tehnoloogiaid kasutada selleks, et toetusevool kunagi ei katkeks. Ei, üldjuhul on tegemist siiski olulise panusega konkreetse inimese võimalustesse oma riigis inimväärset elu elada. Saada toetusi on inimese põhiseaduslik õigus ja seetõttu võib jutte toetuste kaotamisest või vähendamisest võrrelda sellega, kui mõni erakond pakuks välja kehtestada valimisõigus varalise tsensuse alusel – valimisõigus oleks seotud kinnisvara omamisega.
Kõike seda poleks põhjust korrata, kui valimiseelses võidujooksus erakonnad teemat ise üles ei võtaks. Aga võtavad. Segaseid lubadusi tuleb nagu külluse sarvest, mis võimaldab juba mõnesid üldistusigi teha. Opositsionääridel on lihtne, sest tegusid neilt praegu ei oodata (kui, siis alles pärast valimisi). Võimul olev “realistide ja pragmaatikute koalitsioon” aga peaks terve rea otsuseid hiljemalt sügiseks ära tegema. Potentsiaalsete toetuse saajate ootused on kõrgele kruvitud, kuid kasvab ka mure ja ilmajäämise hirm. Kui mitte muud, siis igal juhul rikutakse katteta vekslite andmisega inimeste õiguspärase ootuse printsiipi, süvendatakse teadmatust ja ebakindluse tunnet.
Valitsusparteid blufivad. Markantseim on muidugi Edgar Savisaare nn odavate ravimite kampaania, lisanduvad lastetoetuste tõstmise ning üliõpilaste õppetoetuste temaatika. Keskerakond on sukeldunud ilmavaatelise skisofreenia keerisesse, korraga soovitakse olla nii paremal kui vasakul. Antakse ja võetakse küsimata, millised seadused riigis maksavad. Ja mis on mõistlik. Näiteks koolitoidu kinnimaksmine – selle rakendamisel jõuab veerand toidust prügikasti, teenuse pakkumine aga andekate ja kulukate vahendajate kätte.
Vastuoludeta pole reformierakondlasest peaministrigi jutt. Siim Kallasel ja tema erakonnal on valimisteks “keskne idee” – alandada tulumaksu määra. Kuid millega kaetakse puudujääk eelarvetes, ta ei selgita. Paar nädalat tagasi mainis ta, et erakonnal on lahendused olemas, kuid selgitusi peab publik valimisteni ootama. Erilist lugupidamist avatud ühiskonna suhtlemisreeglite vastu selline avaldus ei näita.
Kui on plaan vähendada maksukoormust, siis Reformierakonna mõtteviisi järgi lõigatakse toetussummasid. See tõttu peaminister oma kavatsusi ei selgitagi. Äkki valijad saavad pahaseks! Kui mõttes on jaotamise korra muutmine, vajaks see olemasolevaga harjunud inimestele veelgi rohkem ja detailsemaid selgitusi. Mis muutub? Millisesse kategooriasse mina kuuluma hakkan? Kas pean arvestama miinus tuhande krooniga pere igakuises eelarves? Ja palju muid küsimusi. Aga peaminister lausub – oodake ja praadige omas rasvas. Justkui ei mäletaks enam, milliste teavitamispõhimõtete järgi ta rahandusministrina pensionireformi teist sammast ette valmistas.
Kallase lasteaiapoisi hooplemine “tean, aga ei ütle!” võib ehk aja jooksul üle minna, Savisaare küüniline bluff vaevalt. Toetuste saajaid ei rahulda kumbki poliitiline stiil niikuinii.
