AAVO KOKK: Salajased lõputööd Eesti kõrgkoolides
Tallinna Tehnikakõrgkoolis oli eelmisel nädalal lõputööde avalik kaitsmine. Ent kõik tööd polnud avalikud. Nii näiteks ei saanud uudishimutseja täpselt teada, millest räägib töö “AR Agentuuri AS konkurentsieelise saavutamine ja optimaalse teenindustaseme määramine”, “Vedlers OÜ vahendustegevuse konkurentsieeliste saavutamise analüüs ja arengusuundade projektsioon” või “Kalev AS siseturu jaotuslogistika analüüs ja arvude optimeerimine”. Põhjus – tööd olid kinnised.
Selge, miks need tööd olid kinnised – üliõpilased kirjutasid konkreetsetest ettevõtetest ja numbritest ning mõistagi muutnuks andmete avaldamine ettevõtete juhid murelikuks. Ometi näib mulle see olukord kummaline. Teadus peaks ju olema avalik. Teaduse mõte on selgitada nähtuste põhjusi ja asjade vahelisi seoseid ning neid avastusi inimestele teada anda. Nii levivadki süvateadmised maailmast ning pannakse alus progressile.
Võib-olla pole tehnikakõrgkooli diplomitööde puhul tegemist teadusega? On teised lihtsalt teadustöö formaadis kirjatööd, mille põhjal hinnatakse, kas kooli lõpetajad on omandanud analüütilise mõtlemise kunsti. Millest järgmine mõte oleks, et tehnikakõrgkool polegi ülikool, kuna ülikooli juurde kuulub loomulikuna teadus.
Kuid teema on hoopis laiem – ka Tallinna Tehnikaülikoolis, mis ometi on tunnustatud ülikool, võib lõputöö kaitsmine olla kinnine. Tsiteerin: “Lõputöö kaitsmine toimub üldjuhul kaitsmiskomisjoni avalikul istungil (v.a otsuse vastuvõtmine). Kinnise (registreeritud osavõtjatega) istungi vajalikkuse määrab kaitsmiskomisjoni esimees.” Samal ajal on Tartu Ülikoolis vähemasti ülikooli oma reeglite järgi kõik tööde kaitsmised avalikud.
Rakenduslikud ja seetõttu mõnikord salajased uurimistööd on maailmas tavalised. Enamasti seepärast, et uurijad proovivad oma töö tulemusi müüa. Olen paaril korral avastanud, et London Business Schoolis tehtud teadustööd pole täies mahus internetis kättesaadavad. Olen siis kirjutanud autoritele ja küsinud tööd. Alati olen need saanud, kuid alati on mulle südamele pandud, et ma neid originaalis edasi ei levitaks. Autorid peavad autoriõigust kaitsma, on põhjendus.
Mõnikord aga muutub liigne rakendustööde koormus ülikoolile ohtlikuks. Mõned aastad tagasi rääkis üks soomlane mulle Oulu ülikooli õnnest ja õnnetusest. Kõik, kes vähegi elektroonika alal tegijad, olid tegevad Nokia rakendusuuringutes. Hästi, kui Nokial läheb hästi, kuid tõeline õnnetus, kui Nokia võtab vale suuna. Terve ülikool jääks progressis põlvkonna jagu teistest maha.
Eestis kõrgkoolidel veel sellist ohtu pole. Sellegipoolest arvan, et diplomitöö kaitsmine peab olema avalik. Praegu on sageli nii, et teadustöö pähe kaitstakse ühe ettevõtte tegevust kirjeldavat referaati. Aga see pole teadus, kuna ühe ettevõtte põhjal ei saa teha üldistusi. Kui nõuda vaid avalikku kaitsmist, peaksid nii mõnedki loobuma oma töödes konkreetsetest numbritest ja ettevõtetest. Midagi peab asemele panema ja loodetavalt on see mõnikord väheke laiem üldistus kui seni.
