Hagi Šein kaardistas telemaastiku
447-leheküljeline suures formaadis paperback on tõeline statistika ja kroonika varaait. Sealt leiab daatumeid, nimesid, sündmusi, vaadatavusi, osakaalusid, eelarveid ja ka vastastikust sõimu. Viimane on kogutud pealkirja “Diskussioon” alla, mis on muljetavaldav.
Kirjutised on põhiliselt tuttavad, kuid kokkupanduna tekib üllatus – mis tohutu diskussioon on ühiskonnas peetud ühiskonna arenguks elutähtsa meediaharu asjus. See meeldiv üllatus kasvab välja kirjutisi ja pikka bibliograafiat lehitsedes. Autor seda diskussiooni tohutut ulatust esile ei too, tagasihoidlikkusest ehk, sest just ·ein on olnud paljudel juhtudel diskussiooniteemade ülesvõtja ja vedaja.
Teose kaalukaimad osad on alapealkirja “Uurimused” all ilmunud ülevaatelised kirjutised, mis on raamatu ilmselt algupäraseim osa. Siin on juba tegu käidud kümne aasta süvatõl-gendusega. Enamasti on määratlused valitud nii tasakaalukalt täpselt, et väidete tõesus on väljaspool igasugust kahtlust.
Peatükk “Devolopment Trends of Public Television in Estonia 1991–2001” pakub välja ETV veenva ja samas algupärase arengu periodiseeringu, märkides tabavalt etappe meie ringhäälingu tormilises arengus.
Uurimuse fookus on vähe meie avalik-õigusliku kanali poole kaldu. Põnev oleks näha ka eraringhäälingu samalaadset kaardistamist, on ju sealgi toimunud murranguline areng, mis on kindlasti muutnud Eesti televisiooniala üldpilti enam kui muutused ETV-s.
Raamatus on ka vana tuttav avalik-õigusliku ringhäälingu aluseid tutvustav “roheline raamat”, mis on leidnud oma koha ajaloolise dokumendina. Mil määral see aegunud on, sõltub käimasolevatest arengutest. Paar aastat tagasi oli ta kindlasti väga aktuaalne. Ilmselt ei pahanda ka autor, kui ta “roheline raamat” aegub kui endastmõistetavus.
Igal juhul on osanud ·ein 1996. aastal kirjeldada õige mitut asja, mis hiljem tõeks said.
Raamat sobib hilja õhtul voodis sirvimiseks. Täpsed formuleeringud ja numbrite tulbad ajavad hästi une peale – eks kinnita seegi, et tegu on tõsiteadusega.
