JAKOB KÜBARSEPP: Vastuvõtt ülikoolidesse edeneb mustast stsenaariumist hoolimata
Ja kuigi praegugi pole veel täpselt teada, kui palju üliõpilasi pääseb n.ö riiklikule, kui palju tasulisele kohale, on see, enim avalikkuse tähelepanu pälvinud probleem tegelikult haridusreformi venimise üks tagajärgi. Reformide sisulisest küljest on palju vähem räägitud.
Sihitakse tööturu vajadusi. Suurim erinevus võrreldes varasemaga on haridusministeeriumi püüe lähtuda kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul. Enne ülikoolidega läbirääkimist alustas haridusministeerium koolitusvajaduse analüüsist ja kujundas riikliku koolitustellimuse põhimõtted.
Nüüd on lõpule jõudnud õppekavade reform (üleminek bakalaureuse- ja magistriõppe 3+2 süsteemile), täielikult on muutunud riikliku koolitustellimuse poliitika. Tehnikaülikoolil oli põhjust optimismiks, sest suurem osa meie õppekavadest kuulub viide, riikliku koolitustellimuse prioriteetsesse õppesuunda: need on tehnikaalad, tootmine ja töötlemine, arvutiteadused, bioteadused ja keskkonnakaitse.
Positiivselt läksid ka läbirääkimised haridusministeeriumiga ja meil õnnestus mõnevõrra suurendada just nimetatud õppesuundades magistrikraadiga lõpetajate marginaalset kasvu (kuni kolm protsenti). Tuntavamad muudatused peavad prioriteetsetes õppesuundades toimuma järgmistel aastatel.
Peavalu riigieelarvelisel kohal õppijale. Riikliku koolitustellimusega seonduv on peavalu valmistanud peamiselt ülikoolidele. Samuti tekitab see probleemi noortele, kes on kavandanud õpingute jätkamist riigieelarvest finantseeritavatel õppekohtadel.
Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides läheneb oma õpingute eest tasuvate üliõpilaste arv 50 protsendile, mõnel erialal on see avalik-õiguslikes ülikoolides, sh Tallinna Tehnikaülikoolis koguni 100 protsenti.
Vaatamata sellele moodustab riikliku koolitustellimuse kaudu riigilt saadav toetus avalik-õiguslike ülikoolide haridusrahast märkimisväärse osa. Eriti olulise osa (umbes 85 protsenti) moodustab riigieelarveline õpperaha Tehnikaülikoolis, kus näiteks sellistes õppesuundades nagu tehnikaalad, tootmine ja töötlemine ning ehitus ja arhitektuur on ise oma õpingute eest tasuvate üliõpilaste arv minimaalne ega pole näidanud ka kasvu.
Kuni aastani 2002 olid riiklik koolitustellimus ja vastuvõtt eelarvelistele õppekohtadele peaaegu identsed. Praegu aga pole vastuvõtuarv enam identne riigieelarvelistele õppekohtadele bakalaureuseõppes ja magistriõppes.
Magistrikraadiga lõpetajate arvu määratlevad seni veel allkirjastamata riikliku koolitustellimuse lepingud, mis on vastavuses Riigikogus 12. juunil 2002 vastu võetud ülikooliseaduse ja seonduvate seadustega.
Vastuvõtt bakalaureuseõppekohtadele toimub, kuid seadus määratleb moodustatavate õppekohtade alumise piiri. Bakalaureuseõppekohti luuakse vähemalt 1,5 korda rohkem kui selle astme lõpetajaid hiljem magistriõppesse pääseb.
Kuigi riikliku koolitustellimusega seotud läbirääkimised haridusministeeriumi ja ülikoolide vahel algasid alles juunis, ei saa aasta 2002 erandlikkust arvestades siiski olukorda üle dramatiseerida. Riikliku koolitustellimuse minimaalsed mahud olid ülikoolidele teada maikuu lõpus. Seega on praegune olukord tõestanud vastuvõtu korraldamise võimalikkust olukorras, kus riigieelarveliste üliõpilaskohtade arv ei ole täpselt teada. Vastuvõtt toimub ikkagi, vaatamata musta stsenaariumi ennustustele.
