KAAREL KILVITS: Riik, maffia ja kolmas sektor
Täna kurdetakse, et maailm väljub traditsiooniliste institutsioonide kontrolli alt. Võimu jagunemine riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide, maffia, kolmanda sektori jms vahel muutub üha keerukamaks. Eriti palju vaieldakse viimasel ajal maffia ja kolmanda sektori rolli üle.
Riigi ja maffia hägune piir. Majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna on piir riigi ja maffia vahel alati ähmane olnud. Ka keskaegne feodaal sisuliselt pakkus talupoegadele “katust“. Seda ei maksa mõista üksnes talupoegade röövimisena – feodaalil oli kuhjaga muresid ja kohustusi (kaitsta talupoegi teiste feodaalide ning röövlite eest, lahendada nende tülisid, õpetada neile töövõtteid ning hiljem kirjatarkust, aidata näljaaega üle elada jne).
Maffiat tuleks käsitleda tunduvalt laiemalt kui seda tavaliselt tehakse – nimelt riigiga samal territooriumil tegutseva konkureeriva (alternatiivse) võimustruktuurina, mis kehtestab mängureeglid riigi nõrkuse või tegevusetuse korral.
See konkureeriv struktuur ei pruugi – vähemalt alguses – olla mingi hirmuäratav röövlibande. Maas vedeleva võimu võivad üles korjata algselt igati seaduskuulekad organisatsioonid või prominentsed üksikisikud, kes ei saa kauem leppida korralagedusega.
Kodanikul varastatakse auto. Riik – politseiprefekti isikus – saadab ta pikalt. Õnnetu kodanik helistab pooltuttavale allilmategelasele ja tunni aja pärast tuuakse auto tagasi.
Kodanik ei saa oma võlga kätte. Kohtusüsteem ainult lollitab teda. Kodanik müüb oma võla mingile inkassofirmale. Ja oh imet, neil õnnestub see kohe kätte saada. Kas kodanik peaks sellises olukorras usaldama riigivõimu või selle konkureerivaid struktuure? Kuigi varem või hiljem muutuvad viimased kriminaalseks, kõiki häirivaks ja ohtlikuks.
Mõjuvõimas kolmas sektor. Paljudes riikides on avaliku ja turusektori kõrval väga mõjuvõimas kolmas sektor (mittetulundusühingud, sihtasutused jms). Väidetakse, et kolmas sektor on riigi ja indiviidi vahelüli ning domineerima kippuva riigi tasakaalustaja. Ühelt poolt näeb riik (ka poliitilised parteid ja eliit) kolmandas sektoris endale ohtlikku konkurenti, teiselt poolt on aga (suhteliselt meeleldi) valmis delegeerima neile organisatsioonidele mitmeid (töömahukaid, kulukaid, tülikaid, poliitiliselt ohtlikke) ülesandeid.
Eestis kuulus 2000. aastal ühiskondlikesse organisatsioonidesse küll ainult 7% elanikkonnast, kuid sisuliselt peaksid kodanikuühiskonna traditsioonid Eestis vägagi tugevad olema. Eesti riik on ju suuresti välja kasvanud kodanikuühingutest (Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, laulukoorid, põllundusühingud).
Praegu on Eestis lisaks riigi poolt loodud ning sisuliselt tema kontrolli all olevatele sihtasutustele sadade kaupa mittetulundusühinguid. Eriti hõlbus oli maas vedelevat võimu (ja raha) üles nende kaudu korjata 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Ühel heal päeval tuli mingi seltskond kokku ja kuulutas välja mittetulundusühingu loomise, tekitas endale sel moel töökohad ja hakkas kohe kärarikkalt riiklikku finantserimist nõudma. Näiteid võiks tuua palju, aga see on juba omaette jutt.
