ANNE LILL: Eesti märk – stampmõtlemine
Jaanipäeva paiku sai mu 17-aastane tütar kirja: “Austatud gümnaasiumilõpetaja, Estonian Business School õnnitleb Teid peatselt kättejõudva eduka keskkoolilõpetamise puhul.” Järgnes EBS-i ja pakutavate erialade bakalaureuse ja magistriõppe võimaluste tutvustus ning julgustav soovitus mitte kõhelda telefoni või e-maili teel kontakti võtmast, et kõige kohta rohkem ja täpsemini järele küsida. Pakkumine jäi tütre poolt kasutamata.
Magistriõpe EBS-is, aga ka kõigis teistes ülikoolides käib tal selgelt üle jõu ning kahjuks tuleb sama öelda ka bakalaureuseõppe kohta. Keskkooli edukale lõpetamisele ei viita tema puhul paraku küll miski muu peale enam-vähem sobiva sünnikuupäeva. Viimane oli tegelikult üsna õnnetu päev, sest remondiks valmistuvas sünnitusosakonnas ei viitsitud tookord jalad ees saabuja aitamise kallal jännata ning sünnitrauma tagajärjeks on raske vaimupuue.
Karolin võib laulda veatult keerukaidki viise, ta otsib üles ja suudab iseseisvalt kasutada kõiki talle meelepäraseid arvutiprogramme ning küpsetada üksi kodus olles salamahti mõne päris söödava koogikesegi, aga lugemise ja kirjutamisega on tal lood nigelad. Suure hädaga suudab ta kokku veerida vaid kolmetähelisi sõnu ja sedagi mitte iga kord.
Kasin arusaamine. Just kirjaoskamatusega on seotud üks teine kentsakas lugu Karolini elus, see oli passi saamisel. Arusaadavalt täitsin taotlusbanketi lahtrid ise ja et muu hulgas oli blanketil ka eestkostja allkirja koht, soovitasin abikaasal, kes läks tütrega koos taotlust sisse viima, kohe ka oma allkiri vajalikku kohta üles tähendada. Õnneks ta seda ei teinud. Kohapeal selguski, et nii “odavalt” keegi Eesti passi omanikuks siiski ei saa. Küsimusele, kas isa võib eestkostjana tütre eest passitaotlusele alla kirjutada, põhjusel, et tütar on vaimupuudega ja ei oska ise allkirja kirjutada, vastas ametnik, et jah, loomulikult võib sellisel juhul isa lapse eest alla kirjutada, aga esmalt peab passitaotleja siiski kirjutama omakäelise avalduse selle kohta, et volitab oma isa enda eest passitaotlust allkirjastama
Iga kord kui mõne taolise seigaga kokku puutun, jään mõttesse, et mis see siis nüüd on – kas kasin arusaamine invaasjust, mis on siiski n-ö erivaldkond, või ilmaeluasjust laiemalt. Enamasti jõuan järeldusele, et pigem see viimane ja paratamatult segab stereotüüpne maailmapilt tajumast spetsiifilisi tahke tervikus.
Stereotüüpne mõtlemine ja stambi järgi hinnangud on ebaküpse ning ebademokraatliku ühiskonna tunnusjooned. Ühest sellisest ju tegelikult olemegi tulnud ja võibolla on vaba mõtlemise aega olnud veel liiga napilt, et normid ja kinnistunud stambid lõplikult kaoks. Kui salakavalalt ja igal sammul käsukord inimeste mõttemaailma rutjus, saab nüüd tagantjärgi hästi aru, kui vaadata näiteks mõnd vana õppefilmi või lugeda ükskõik millist tolleaegset käsiraamatut, olgu selleks kasvõi lastekasvatamise või kokaraamat.
“Lapse hambad on valged ja säravad. Kolmeaastane sööb võrdse isuga kõiki toite. Keedis on laual väikestel klaasalustel.” Nii ja ei kuidagi teisiti, sest teist teed lihtsalt ei ole! Kogu inimese elugi ei saa kulgeda kuidagi teisti, kui et laps sünnib, kasvab, sööb isukalt ära kõik oma toiduportsud, käib koolis, omandab elukutse, läheb tööle, abiellub ja sigitab uue põlvkonna säravvalgete hammastega ühiskonnaliikmeid. Kõik käib normi ja stambi järgi, igal ajal on igaühest teada, millega ja miks ta parasjagu hõivatud on. Norm on nii informatsiooni allikas kui motivaator, sest kuidas ikka olla teistmoodi või teistsugune kui nõutav. Stamp muutub eesmärgiks.
Uued omadussõnad. Turumajanduslik võistlejamentaliteet on lisanud stampelukäsitusse hulga omadussõnu. Laps ei pea mitte lihtsalt käima koolis, vaid tingimata eliitkoolis, omandama tulusa ameti, asuma tööle prestiiikas firmas, heitma ühte väärilise suguvõsa järeltulijaga jne.
Tegelikkuses on aga inimsoo elukogemus küll sadu ja tuhandeid kordi tõestanud, et raami või stampi või normi järgi käima võib panna mida tahes, sealhulgas ja isegi suure eduga inimese mõtted ja tunded, ainult mitte elu ennast. Selleks on elus ja elavas liiga palju bioloogilist alget ehk loodust ja loodus teadagi on ettearvamatu. Alati võib minna teistiti, see on peaaegu ainus reegel, mida võib tingimusteta uskuda.
Miks sellest kõigest kirjutan? Mulle isiklikult pakub eelpool kirjeldatud eluseikades sisalduv absurdihuumor siirast lõbu, see on omamoodi kompensatsiooniks pingele, mida puudega lapse kasvatamine ju paratamatult endaga kaasa toob. Kuigi, tuleb mõelda ka sellele, et mõnele invalapse vanemale võib taoline ülikoolikiri olla viimaseks piisaks karikas, mis ta pikaks ajaks rivist välja lööb. Või kuidas näiteks võis end tunda mõne kuu eest ainsa lapse matnud ema, kui leidis postkastist hoolekandeosakonnast poja nimele saadetud peokutse?
Pisiäpardused ning arusaamatused, mis tekivad kokkupuutel stampmõtlejaga on siiski loo süütum pool. Kui seesugune mõtlemine võtab võimust, tekib oht, et suur osa ühiskonnaliikmeid tallatakse jalge alla. Siis ei tehta ega mõisteta otsuseid, mis arvestavad elu kõikides tema tahkudes, vaid hakatakse vaidlema selle üle, kes on parem ja õigem. See kõik on praegu Eestis aktuaalne, sest väga paljud väga paljusid puudutavad otsused vajavad tegemist.
