Kanepikasvatajate unine suvi
Suvisel järjejutul peab sees olema hoiatav-kasvatav moraal. Sellel 13 autori ühistööl on. Selleks on Hedda Maurer. Mehed alustavad kanepikasvatust küll sõnamõnuga, allegooriliselt ja lõõpivalt – seda taimekest Isaks hüüda on tõesti nii andekas –, kuid impotentsus saavutab varsti ülemvõimu. Peale Maureri (ja Karen Orlau) olid kõik kirjutajad mehed. Mehed mõtlesid isale aina uusi metamorfoose välja ja hakkasid pikapeale ajama mingit ilatsevat euro-joru. Munad olid neil kaenla all. Naised ei huvitanud neid terve suve jooksul absoluutselt.
Üle ühe mehejutu käisid Meest (Tanelit) kollitamas kaks teist meest. Tanel otsis kanepist isa või isalikkust või mehelikkust või seda, noh, kuidas Wimberg selle teema juba avaloos nii tabavalt avaski, ah jaa: mäkkoolilikkust.
##Maureri lugu kuskil keskel oli vaieldamatult parim. Lihtne realism noorte naiste elust mõ-jus nagu lonks kaevuvett kesk virvendavat leitsakut. Teise koha saab Mehis Heinsaar. Eel-kõige seepärast, et tal õnnestus lõpuks olulisim – 13 sõltumatu sõnaseadja lood kuidagigi kokku võtta, otsad siduda ja lootused täita: Tanel saab isaks.
Ühtlasi vabanevad ka ülejäänud meeskirjanikud valesüüdistusest: kunagi ammu enne suve pidi Tanelile ka üks tüdruk olema korraks korda läinud.
Üks eesti kirjanik mõjub teisele nagu luupainaja. Mitu korda üritati järjeloost “välja ärgata”? Loeme ära. Matt Barker: “Oli viimane aeg ärkama hakata, unes toimuva suhtes oli juba tekkinud kriitika. (---) Tanel oli reaalses elus tagasi, munad kaenla all pitsitasid mõnusalt.” Jan Kaus: “Jah, oi-oi! See kõik oli unenägu!” Ka Heinsaarel ei jää lõpuks muud üle, kui liini jätkata: ““Kas ma magasin kaua?” küsis Tanel”. Seega vähemalt kolm! Otsekohest. Ridade (vagude) vahel ärgati ehk rohkemgi.
Kas sellest loost saaks filmi?
Kujutan ette, et kui meeskirjanike läbivat põhiprobleemi (kaks teist meest) tihendada, siis võiks see välja näha umbes nii: Tanel tõmbab viie tee ristil kanepi sisse ja mäkkoolistub. Ilmuvad kaks iseõlituvate mootorsaagidega pahaendelist meest. Kraana tõstab või, parem, las helikopter tõstab kaamera kõrgemale.
Samal ajal kui näeme, kuidas Tanel kahe mehega kenasti toime tuleb, näeme ka, kuidas iga paha mehe taha on järgmine meeskirjanik kirjutanud kaks pahemat veel (mõned neist koguni euroametnikud ja eramunaarstid). Mida väiksemaks kaader muutub, seda selgemaks saab, et... Mis? Et so what! Et tuleks ärgata.
Ärgata ja vaadata, mida reaalne elu sinult tegelikult ootab. Selle ootuse sõnastab Maurer nii mõnusalt: “Keegi komberdas veel mööda maanteed ja ümises omaette. Üks jota, üks hirmus hea vana maajota, rõõmustas Triinu. Teda ei ole vaja karta. Mees tuli lähemale ning jäi tüdruku ette seisma.”
