ILMAR RAAG: Millal on kultuur efektiivne?
Paraku just siin tehakse viga. Kuna eesmärki ei saa numbriliselt mõõta, aga mingeid rajajooni on vaja, keskendutakse kuludele ja kokkuhoiule. Kas aga üks teater on seda parem, mida väiksema rahaga ta võimalikult suurema hulga etendusi välja laseb?
Euroopa usub kultuuri lisaväärtusesse. Läheme tagasi riikliku kultuuripoliitika lätete juurde. Kui kõrvale jätta muistne metseenlus, oli esimene kaasaegne kultuuriminister seltsimees LunatŠarski. Nõukogude Venemaa tugines esimesena eeldusele, et kultuuri on võimalik suunata vastavalt riigi ideoloogiale, mis aitaks inimestel end tunda selle riigi kodanikena.
Kui Prantsusmaal loodi 1959 esimesena Lääne riikidest kultuuriministeerium André Malraux’ga eesotsas, oli seal ka kriitikuid, kes väitsid, et demokraatlik riik ei tohiks üldse proovida kultuuri suunata. Ometi hääbusid need hääled üsna pea, sest sai selgeks, et eriti Euroopas on rahvuslikku eripära kandev kultuuritööstus võimalik ainult avaliku sektori sekkumisel. Miks? Sest rahvuslikud kultuuriturud ei ole võimelised katma kultuuritööstuse kulusid. Mis siis saab?
Õige on see, et ka ilma riiklikult subsideeritud teatrite ja filmideta, elaks edasi mingi paikkonna lokaalne uhkus ja identiteet. Ent, kuna samal ajal toimetab turul rahvuslikku eripära mittearvestav globaalne kultuuritoode, siis oleks naiivne arvata, et see ei jäta mõju avaldamata lokaalsele identiteedile.
Eurooplased, s.h eestlased usuvad, et rahvuskultuuril on veel mingi lisaväärtus, mis kompenseerib maksumaksja raha kulutamist. Et aga eesmärk on hämar, siis Eestis ei mõisteta, kuidas hinnata kultuuri investeeritud raha kasulikkust. Nii näiteks usutakse, et rahvusringhäälingu järgmise aasta eelarvesse investeeritud 270 miljonit on piisav hulk raha. Kindlasti on seda piisavalt, et rahvustelevisiooni ja -raadiot töös hoida, sest kokku oleks seda raha vaid veidi vähem, kui rahvusringhääling sel aastal kasutas. Kuid puudub tõestus, et seda raha on riigi seisukohalt efektiivselt kulutatud.
Võhikud või küünikud? Kujutame ette, et Eesti kaitseväele ostetakse tankid, kuid rahapuudusel moonata, paraadi, mitte lahingu jaoks. Kas see investeering oleks efektiivne? Kui kevadel valmistati ette ETV ja ER-i arengukava, jõuti selgusele, et ringhäälingu rolliks on muuhulgas olla rahvuskultuuri efektiivsuse instrumendiks. Näiteks televersiooni abil võib hea teadtrietenduse publik kümnekordistuda.
Praeguse riigieelarve tegemise hetkeks on riigikogu otsust ETV ja ER-i arengukava suhtes hakatud pidama poliitikute siseringi küüniliseks naljaks, sest poolteist kuud hiljem kirjutatakse eelarve projekti poole väiksem summa. Tulemus on, et iga kroon, mis jääb võrdsele tasandile käesoleva aasta eelarvega, on Eesti riigi jaoks investeeritud ebaefektiivselt. Riiklik kultuuripoliitika peab investeerima projektidesse, mida turg ei suuda teha. Need (lastelavastustustest avatud ülikooli programmideni) lebavad ETV-s riiulil. Erakanalid neid tegema ei hakka. Samal ajal pole keegi rahul elektroonilise meedia osaga rahvuskultuuri arendamisel. Seega see investeering, mis fikseerib juba toimiva olukorra, ei ole rahvuskultuurile tootlik.
ETV arengukavas ettenähtud programm erineb oluliselt sellest, mida praegu võib rahvustelevisioonis näha. Tean, et kui ETV ja ER eelarveks kokku kirjutatakse 270 miljonit, ei muutu miski, sest käärid riigikogus suvel soovitud 412 miljoniga on liiga suured. Iroonia peitub muidugi selles, et 270 miljoni kasulikkust Eesti kultuurile ei ole keegi veel analüüsinud. See on lihtsalt raha, mida riigieelarve suudaks anda ka ilma analüüsita. Ceterum censeo, see on nagu investeering tankidesse, millel puudub laskemoon.
