Tõnis Mägi laulis lume maha
Tõnis Mägi uue laulukava tutvustus tundus küll jõulukontserdina kõige paremas mõttes – need lood olid ühtaegu tuttavlikud ja kauaoodatud ning samas võluvalt ootamatud. Nagu oktoobrikuine lumigi.
Nimi “pÜhendus” võis evida ka mingit muigamisi tõmmatud seost sponsori Eesti Telefoniga, kuid Mägi keskne sõnum oli ikkagi ühistunne muusikute ja saalisviibijate vahel, mõtlemine oma esivanematele ja praegustele kallitele inimestele.
Lähedased olid inspireerinud mitut ta uut laulu; nõnda kõlasid Vanemuise kontserdisaalis Tõnise ja ta tütre Maarja duett ja ka unelaul ta noorimale tütrele Liidiale. Selle read “Sa haara kinni käest, koos läeme üles mäest...” näisid viitavat ka varasematele lauludele, mille sõnad nüüd uues valguses aimusid.
Kuigi kava koosnes valdavalt mõtisklevaist ballaadidest, jagus sekka ka eklektilisi erguma-rütmilisi ekskursse. Koos tippmuusikutest bändiga (Jaak Sooäär, Raul Vaigla, Petteri Hasa, Mihkel Metsala ja Meelis Vind) tõi Mägi kuulajate ette paari loo jagu kõrgvaimsetel teemadel acid-jazzilikku souli Terry Callieri laadis, ent ka tugevalt araabiapärase kõrbelaulu. Lõpupoole hoogsalt funkivas naljapalas oli bändi hoog küll mõneti suurem kui lauljal ja Mägi kasutaski võimalust muusikute esitlemiseks.
Üldiselt muutus Mägi etteaste teises pooles tublisti introvertsemaks. Alguses vestles ta publikuga peaaegu iga loo takka: näiteks pilkas hääsüdamlikult lavaasetust, mis suure osa publikut ta selja taha jättis ja avalaulu sõnad “ära vaata selja taha” mõneti koomiliseks keeras (säärase paigutuse põh-juseks võib pidada nii püüdu võimalikult paljusid huvilisi ära mahutada, kui ka kontserdi DVD-salvestust). Teinekord jälle kandis ta ette humoorika sketši lõbustuspargi teemadel.
Hiljem koondus küllap kogu tähelepanu laulmisele – ja kui hetkeks võiski kahtlustada teatavat väsimust, siis järgmisel hetkel täitis Mäe Hääl jälle kogu saali nagu ei ükski teine.
Palade arraneeringud jätsid talle ka piisavalt õhku ja ruumi – mitmed laulud olid paarisalmilised mõttemõlgutused, mille vahele mahtus maitseka pikkusega dässilikke soolosid. Kui liigne hillitsetus kippuski mõnes loos maad võtma, siis ometi lahvatas lugu lõpuks lõõmama.
Vast liigagi napilt leidis kasutamist klaver: kontserdi põhiosas esitas Mägi sellel vaid ühe laulu, parafraasi Tom Waitsi “Tom Traubert’s Blues /Waltzing Matilda’le” (mille lõpuks kogu ansambel lausa atonaalseks downtown-klubikapelliks kehastus). Alles teiseks lisalooks naasis ta klahvide juurde – laulmaks lahkumislaulu, millest sai vokaalselt varjundirohkuselt üks “pÜhenduse” kõrghetki.
Saalitäis mitmekesist Tartu publikut – tudengeid, linnaisasid, kultuuriheerosi ja äritegelasi – tänas Tõnis Mäge ja ta kaaslasi püsti tõustes. DVD-d ei jõua neist mitte igaüks muretseda, kuid igatsus kuulda neid laule ka uuel helialbumil jäi küll hinge. Jõuaks see jõuludeks valmis, oleksid pühad sellega jälle päriselt pühad (karged ja võltspaatoseta) nagu varasemail aastail Riho Sibula või Hedvig Hansoniga!
