Selline mees on Elmo Nüganen. Müttab teatris ja müttab nõnda, et eestimaised lavahuvilised käivad ja kraabivad ta ukse taga. Nii tublid etendused on Nüganeni teatris. Ja nüüd tegi ta filmi. Inimhulgad kraabivad kinomajade uste taga. Nüganen naeratab, sihukest nalja pole ju ükski reŽissöör saavutanud, et kinodele tormi joostaks. “Nimed marmortahvlil” panevad inimesed tormama. Miks? Näiteks valimistele ei tormatud sugugi. Aga ükski partei ei palganud ka Nüganeni. Mis oli ilmselt viga.

Sest Nüganen on ka poliitiliselt tark. “Nimed marmortahvlil” esilinastus, ja kutse said ning kohal olid peaminister ja linnapea ja ekspresident. Uku-Ralf Tobi ja siinkirjutaja vaatasid kõrvalt. Ilus oli vaadata, puhkpilliorkester mängis ja puha. Eks me läheme hiljem ja näeme kah filmi ära. Ei peagi tingimata koos režissööriga vaatama. Kuigi mõnes mõttes oleks kaunis.

Nüganen tegi suure filmi. Agent Sinikael korjati nii kähku ekraanidelt unustusse, et ei jõudnudki silmata. Loodetavasti hoitakse nimesid marmortahvlil pisut kauem inimsilmade ees. Ja loodetavasti tuuakse ka Sinikael tagasi. Kui ikka ühel ja samal aastal antakse kaks eesti filmi eesti inimestele vaatamiseks, siis tahaks mõlemat näha ja mõlemast midagi arvata.

Praegu on võimalus minna ja vaadata “Nimesid marmortahvlil”. Tehtagu seda. Muidu tuleb kinokoll ja korjab asjakese ekraani pealt taskusse. Et liiga eesti ja liiga vähe papirulli. Vältigem toosinast rumalust ning kaegem perra, mis Nüganeni-onu hulga noorte näitlejate abil meile teinud on. Ta on ju ehmatavalt suurepärase kinotüki kokku keevitanud. Noored näitlejad on paremad kui sina, mina ja vankrimääre arvatagi võiks. Kino on mõnus. Nüganen on lahe.

Jätke meelde: Elmo Nüganen on lahe. Nagu punk!