PRIIT KOGERMAN: Kõik ei olegi teretulnud
Eesti märgi kampaania on andnud tulemusi. Märk vaatab vastu meie meeldiva teenindusega (taanlastele kuuluva) rahvusliku lennufirma lennukitelt ning on kenasti esindatud ka meie pisikeses, kuid puhtas lennujaamas, kust taksod viivad külalise kesklinna hotelli vähem kui veerand tunniga. Kahjuks aga peavad paljud meie maad külastavad toredad inimesed eelnevalt läbima nii alandava kadalipu, et seejärel sellised kenad loosungid lihtsalt mõnitusena mõjuvad.
Kas India on vaenulik riik? Tahtsin hiljuti hea kolleegi ja koostööpartneri Karolinska Instituudist kutsuda seminarile ja hiljem veel tudengitele loengut pidama. Kolleeg elab tüüpilist keskklassi elu Stockholmi äärelinnas; tema abikaasa on fotoonikaspetsialist, kes juhib mitmeid projekte Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli juures. Kahjuks aga seisab nende passi kaanel mitte Rootsi ega Euroopa Liit, vaid India. Seetõttu pidime kolleegi küllakutsumiseks tegema lausa nõukogudemaigulise piduliku pitsatiga kutse, milles kinnitasime, et maksame kinni kõik ta kulud.
Seejärel kasseeris Eesti Vabariigi konsulaat sisse mitmekordse viisa tasu, kuid väljastas seejärel siiski vaid ühekordse viisa. Tahan kutsuda kolleegi nüüd seda kokkulepitud loengut pidama ning ta abikaasa on nõus pidama seminari Tallinna füüsikutele, kuid kogu see protseduur on olnud seni nii ebameeldiv, et järgmise meiepoolse faux pas’ puhul ei usu ma, et mu kolleeg üldse enam kunagi Eestisse tulla tahab. Tal ei ole seda tarvis.
Olen sellisest olukorrast tõsiselt häiritud. Saan aru, et Eesti praegused taktikalised eesmärgid on liitumine Euroopa Liidu ja NATOga ja toetan neid igati. Samas aga räägitakse vahel siiski ka riigi arengustrateegiatest, milleks üks on teadusmahukale tootmisele üleminek ehk teisisõnu tehnoloogiafirmade arendamine. Küsin siis sinisilmselt, kust tulevad meie väheneva rahvastiku tingimustes need sajad ja tuhanded spetsialistid, kes hakkavad tööle nendes uutes teadusmahukates ettevõtetes?
Ameerikas on ammu ja Euroopas hiljuti aru saadud, et peamisteks kvalifitseeritud tööjõudu eksportida suutvateks maadeks on Hiina ja India. Muidugi oleks meil tarvis oma tööjõudu koolitada ja peaks kindlasti katsuma ka sündimust suurendada.
Kahjuks aga on meie uue iseseisvuse ajal lapsed lihtsalt sündimata jäänud ja seda ei tee enam tagantjärele kuidagi heaks. Seega peaks Eesti “keskpikas perspektiivis” kindlasti kvalifitseeritud tööjõu impordile minema või seda vähemasti mitte takistama. Kui Euroopa Liit meid niikuinii immigrante vastu võtma sunnib, siis miks mitte võtta juba praegu proaktiivne seisukoht ja katsuda sisse tuua need inimesed, kes on vajalikud meie majanduse arendamiseks? Liiatigi on selge, et käesoleva sajandi jooksul kaldub maailmamajanduse keskpunkt Põhja-Ameerikast Aasiasse ja meil töötavad sõbralikud aasialased oleksid Eestile kasulikud.
Loovaid inimesi tasub uskuda. Riigi strateegilisi arengusuundi peaksid vaikselt välja töötama ja rakendama selleks kutsutud analüütikud, see ei peaks esimeses järjekorras olema ajalehes vaidlemise teema.
Kahjuks aga ei tundu reaalses elus, et sellised strateegilised suunad oleksid üldse olemas. Poliitikute nägemishorisont piirdub paratamatult valimistsükliga. Ametnikel on perspektiiv küll pikem, kuid nad peavad alluma poliitilistele korraldustele, muidu kaotavad nad lihtsalt koha. Selle tühiku täitmiseks on Eesti Panga poolt kokku kutsutud Strateegiliste Algatuste Keskus (SAK). Kahjuks jõudis aga hiljuti avalikkuseni tõsine vastuolu SAKi ja rahandusministeeriumi ametnike vahel, mis puudutas euroraha suunamist ja võimalikku kasutamist lähiaastatel.
Probleemi detaile tundmatagi on selge, et strateegid ja ametnikud peaksid lihtsalt rahulikult maha istuma ja kokku leppima, kuidas on võimalik Euroopast see raha ära tuua sellisel moel, et sellest Eestile pikas perspektiivis võimalikult palju tulu tõuseks. Küllap nad seda nüüd teevadki, kuid sellele eelnenud avalik konflikt oli küll erakordselt halb stiil.
Umbes 15 aastat tagasi olid loomeinimesed need, kes ütlesid selgelt ja kuuldavalt, et on tekkinud vajadus ja võimalus muutusteks.
Tookord võtsime neid kuulda ja saavutasime iseseisvuse ilma ühtegi inimelu kaotamata. Paljud neist inimestest on olnud või on praegugi poliitikud või ametnikud, seega seotud võimu kuldsete käeraudadega. Need, kes on jäänud loometööle, on pidanud vahepealsel ajal sarnaselt suure osaga rahvast paljust loobuma ning mitmed neist on väga kibestunud. Aga katsugem aru saada, et nad on jäänud loometööle mitte suutmatusest millegi muu ja tasuvamaga tegelda, vaid sügavast huvist selle maailma toimimise vastu. Ja kui nad meile midagi öelda katsuvad, siis oleks tark neid kuulda võtta.
Ainult nii saavutame paljuräägitud leppe ühiskonnas ja võime juba kõnekäänuks muutunud küsimusele “Kas siis sellist Eestit me tahtsime?” ausalt vastata “Jah, tahtsime küll!”
Aga et ma ise nii vastata võiksin, peaks muuhulgas meie sümpaatne märk hakkama ütlema “tere tulemast” ka haritud hiinlasele, hindule ja venelasele.
Autor on Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi laborijuhataja
