ILMAR RAAG: Huvitavate mõtete panipaik
17. sajandi alguses ajal oli Habsburgide Hispaania juba selgelt languse teel. Ometi levis 30-aastase sõja ajal kõnekäänd, et kui sel segasel ajal on Euroopas midagi kindlat, siis on selleks hispaania aadliku ausõna. Täna, 2002. aasta lõpus, küsin endalt, millesse uskuda Eesti riigis.
Kui ma enne teadsin, et seadusi võetakse vastu selleks, et neid muuta, siis nüüd tean, et riigikogus võetakse vastu otsuseid, et neid maha vaikida. Konkreetselt on jutt riigikogus vastu võetud arengukavadest.
Viimast kümmet aastat Eesti riigi juhtimises iseloomustab ports heakskiidetud arengukavasid, mida ei ole suudetud ellu viia plaanipäraselt. Neid on päris mitu, alates energeetikast ja lõpetades ringhäälinguga. Kõige üldisemalt toimib sel puhul intellektuaalse gümnastikaklubi skeem. Südametunnistusega inimesed on koolist kuulnud, et pikaajaline strateegia on hea. Seepärast lülitatakse aeg-ajalt 101 rahvaesindaja päevakavva plaan, mis peaks meie kodumaa paiskama teatud olulistes valdkondades õnnistatud tulevikku. Võtame kõige hiljutisema näite.
60 leheküljest sai 6. Ringhäälingu arengukava puhul kohtusid koostajad kõigepealt erinevate huvigruppide esindajatega. Kui nende kohtumiste tulemusena valmis 60-leheküljeline dokument, teatasid kogunenud parlamentäärid, et ka selle kokkuvõte on liiga pikk riigikogu liikmete jaoks. Enamik neist peab päevas läbi lugema tohutul hulgal pabereid, millesse nad üldjuhul ei süvene. Seepärast keskenduti töö teises etapis arengukava kokkuvõtte lihvimisele, mille tulemusena valmis 6-leheküljeline paber. Riigikogu otsuse projekt pidi aga mahtuma poolele leheküljele.
Jõudnud riigikogu kultuurikomisjoni esimesele istungile, tundus, et vaid Marju Lauristin oli tuttav kogu arengukava tekstiga. Ülejäänud jälgisid huviga raadio- ja telejuhtide oraatorivõimeid. Õhus oli poolehoidu.
Protsess pöördus aga paroodiaks siis, kui rahandusministeerium sai riigikogult arengukava kokkuvõtte ja pidi selle põhjal hindama kogu arengukava. Seda nad ka mahategevalt kiiresti tegid, sest arengukavas sisalduvad numbrid ja pikaajalise stabiilse finantseerimise põhimõtted tundusid neile absurdsed. Nüüd aga astus mängu poliitiline tahe. Rahandusministeeriumile selgitati, et nende etteheited tulenesid sellest, et nad ei olnud lugenud numbrite sisulisi põhjendusi. Ja, oo imet, väga kiiresti kiideti arengukava heaks nii valitsuses kui riigikogu fraktsioonides. Poliitilise tahte taga oli soov kogu probleemiga ühele poole saada, sest arengukava vastuvõtmine oli sisse kirjutatud juba ringhäälingu seadusesse.
Arengukava esimesel lugemisel riigikogus selgus, et poliitiline tahe sisaldas tubli annuse formaalsust, sest alles istungi käigus avastas Meelis Atonen, et järgmise aasta eelarvenumber on tunduvalt suurem, kui rahanduskomisjonile meeldiks. Teisalt oli ilmne, et rõhuv enamus riigikogu liikmeid, kes arengukava kohta küsimusi esitasid, ei olnud läbi lugenud isegi mitte 6-leheküljelist kokkuvõtet. Kummatigi ei tehtud eelarvenumbrist siiski pikalt probleemi, sest arengukavva lisati lihtsalt punkt, mis tuletas meelde, et riigieelarve seadus on ülem kui igasugune arengukava. Nii võetigi ringhäälingu eesmärkide ja vahendite kava vastu ilma ühegi sisulise muudatuseta.
Miks seda tehti? See küsimus hakkas mind vaevama kohe, kui napilt kuu aega hiljem anti ringhäälingule üle järgmise aasta eelarve, millest selgus, et samal ajal kui riigikogus hulk kõrgepalgalisi ja auväärseid saadikuid vaagis üht tulevikukava, toimetas valitsus ülimas rahus sootuks teistsugust kava. Isegi kogu reaalpoliitika silmakirjalikkuse juures hämmastas, et koalitsioon ei vaidlustanud arengukava vastuvõtmist. Kordagi ei kostnud saalist terve mõistuse hõiget: “Kaasmaalased, meie fraktsioon peab seda utoopiliseks!”
Vastus selgus veidi hiljem. Nimelt oli riigikogu arvele kogunenud juba rohkem kui üks arengukava, mille rakendamist ei ole oluliseks peetud. Loomulikult arendab see riigimehelikku küünilisust. Peamine probleem on selles, et igasugune arengukava näeb ette kulusid mitme aasta lõikes, aga riigieelarve eelistab end mitte siduda ette nende kohustustega, sest see vähendaks kogu eelarve koostamise paindlikkust. Kui laenud, kaitsekulutuste 2%, pensionid, miinimumpalgad jne on juba eelarvelisteks prioriteetideks saanud, siis igasugused uued kohustused tekitavad hirmukrampe.
Teisalt ei ole riigikogu garanteerinud efektiivset järelevalvet oma töö tulemuste rakendamise üle. Võib-olla ma eksin, aga kordagi ei ole riigikogu võtnud ette ühegi arengukava edasilükkamist või “mahajahutamist”, et unistusi tegelikkusega kooskõlla viia.
Lihtsa kodanikuna ei tea ma täna, miks peaksin riigikogu hääletamisi tõsiselt võtma, kui reaalsel riigijuhtimisel on teised plaanid. Oscar Wilde’i “Ideaalses abikaasas” küsib üks tegelane teiselt: “Ma ei saa aru, kuidas saadikud seal parlamendis jaksavad neid pikki kõnesid kuulata.” – “Oh,” kõlab vastus: “Nad lihtsalt ei kuulagi neid.” Milline tähendus on siis riigikogus esitletud arengukavadel? Heatahtlik kodanik arvaks sel puhul, et hea seegi, kui Eestimaal on veel üks koht peale Hansapanga, kuhu häid ideid tuua. Tühja nüüd nende teokssaamisest.
