Selges eesti keeles
Selgitab eelnõu algataja Uno Mereste: Kõigi seaduste põhisisu peab olema igale inimesele üldjoontes arusaadav. Detailid, mis eeldavad erialast asjatundmist, võivad olla ka ainult eriteadlastele arusaadavad. Igaühel peab olema võimalus aru saada, mis seadusega ühiskonna elukorralduses üldiselt muutub.
Riigikogule esitatakse alatasa seadusi, mille tekstist ei selgu, mida nendega meie elus muuta tahetakse. Asjamehed väidavad, et kui keegi tahab tõesti teada, mida seadusega Eesti riigis muudetakse, siis kes keelab tal minna raamatukokku! Kuid see, mida teada saadakse, oleks olnud võimalik seaduse tekstis ära ütelda üheainsa lihtlausega.
Miks siis toda lauset pole? Üks põhjus on oma töösse nahkse bürokraatlikkusega suhtuvate ametnike mugavus. Olulisem aga on õigusloomele väga lähedastes ringkondades suure mõjuvõimuga tegelaste kindel veendumus, et rahvas ei peagi igast seadusest aru saama ja riiki ongi kergem valitseda, kui rahvas kõigist seadustest kohe aru ei saa. Nähtuse nimi on seaduse mõtte varjamise reegel.
Õigusbürokraadid on eelnõu menetlemist mitmesuguste hämamisvõtetega edukalt saboteerinud. On väidetud, nagu oleks arusaadavuse näol tegemist puhtalt juriidilise keele või terminoloogia probleemiga, mida ei saa lahendada seadusega.
Seaduste arusaadavusel selles tähenduses, milles seda seadusega tagama peab, pole mingit pistmist keele ega terminoloogiaga. See on küsimus, kuidas korraldada suhtlemist riigikogu ja rahva vahel, kas nii, et rahvas seadustest aru saab või nii, et inimestel jääb mõnegi seaduse puhul ainult pead raputada.
Oletan, et siiani edukaks osutunud venitamistaktikat üritatakse jätkata selle riigikogu lõpuni. Ja seaduse mõtte varjamise reeglit rakendatakse edaspidigi seaduste puhul, millest bürokraadid arvavad, et rahvas ei tohi neist lisauuringuteta aru saada.
