Frank Castorfi teatri lukuaugu-fenomen
Kumbki lavastus ei mahtunud enam ära Linnateatri väikestesse saalidesse, mistap kolis tänavune festival kaheks õhtuks Laialt tänavalt hoopis kaugemale.
Ehkki algne festivaliidee nägi ette kõikide etenduste mängimist Linnateatri majas, on sellisel laienemisel oma plusspunktid ka. Mõlemat suuremat lavastust nägi hoopis rohkem vaatajaid (nii Salme kultuurikeskuse kui Vene Draamateatri saalid olid puupüsti rahvast täis). Muuseas, kui meenutada kaks aastat tagasi toimunud festivali pooltühje saale, siis on publikuhuvi tõus üks tänavuse festivali positiivne märk.
Sakslaste ja venelaste lavastustel oli ka sisulisi ühisjooni. Mõlemad esindavad postmodernistlikku teatrit, kus klassikaliste alustekstidega irriteeriva vabadusega ümber käiakse (sakslastel Williamsi “Tramm nimega “Iha””, venelastel Tšehhovi “Kajakas”).
Hans Castorfi lavastust vaadates otsisin vastet Eesti teatrist ja loomulikult on see Mati Unt, kelle klassikaga-mängimised esmalt meenusid. Eriti hästi sobib Castorfi lähenemisega Undi viimane Von Krahli lavastus, Shakespeare’i “Othello” väänang “Hot”. Ent kui sakslaste Williamsi-mugandust õigustas sisuliselt väga terviklik tulemus, siis skandaalse vene lavastaja, Andrii oldaki nägemus Tšehhovi “Kajakast” uppus paraku välise nipitamise sohu.
Ka Castorfi tõlgenduses torkas esmalt silma väline joonis, mis aga näitlejate rämeda, üksiti naturalistliku ja samas nihestatud mängulaadiga hästi kokku kõlas.
Castorf toob Williamsi näidendi tegelased anonüümsesse kaasaega ja laseb vaatajail nende mõttetut-tühist siblimist vaadata läbi mitme fookuse.
Lavale on ehitatud kastmaja tüüpkorter, mille üks sein on avatud saali, tekitades “vaadake, kuidas nad elavad”-efekti. Vannituppa asetatud videokaamera, mis võimaldab seal toimuvat jälgida telepildi kaudu, mõjub jälle kui naturalismi võimendav suurendusklaas. Castorf saavutab seeläbi just kaasaegsest installatsioonikunstist tuttava lukuaugu-fenomeni: ta ei kõneta kuigivõrd vaatajat, vaid laseb tal rahulikult eemaltvaataja positsioonile jääda.
Kõrvaltvaatamise efekti toetavad ka lavastuse eesti ja ingliskeelsed vaimukad ja väga täpsed subtiitrid.
Seisukohavõtt pole ses lavastuses kohustuslik. ·okeerivad seksistseenid ja üksteise räige alandamine mõjuvad pigem vaatemänguliselt ja tegelikult ei puuduta.
Castorfi teatri populaarsus Saksamaal näib tõestavat, et sakslasi tema teatrilaad kõnetab ja puudutab. Tõenäoliselt jäid mitmed saksa kontekstis kõnelevad vihjed-nüansid eesti vaatajale kättesaamatuks. Eelkõige olid kahe õe suhetes aimatavad lääne- ja idasakslaste vahelised pinged nagu ka väga julge, poliitilise ebakorrektsuse piiril balansseeriv poolakate-vaen (subtiitrites sõimati poolakaid suisa tibladeks).
Ehkki sakslaste Willamsi-mugandust oli põnev jälgida, mõt-lesin kahe ja poole tunni pik-kuse räige maratoni lõppedes, et küll on ikka tore, et meie siin saame suuresti oma eesti asja ära aetud Kivirähki huumori abiga.
