ANDRES HERKEL: Kultuur vajab kaitset
Kultuurieelarve kängumine puudutab väheseid ning laia pahameeletormi kaasa ei too. Olukord on kurb ning minister Margus Allikmaa jutt kultuuriparemast käekäigust tulevikus mõjub kui roosamanna. Ometi on rahapuudus ning see, kuidas raha jagatakse, üpris rutiinne probleem, olemuslikumad peituvad oluliste kultuuriinstitutsioonide ülesehituses, aga veel enam praeguste võimuerakondade suhtumises neisse.
Ringhääling on indikaator. Miski ei kutsu kultuuris esile ringhäälinguga võrreldavaid kirgi, sest mujal pole nii laia auditooriumi ega nii suurt reklaamikäivet. Muu kultuur ei evi sellist mõju inimese meeltele ning võimalusi poliitilisteks manipulatsioonideks. Televisioon on esimene kants, mida isevalitseja ründab. Kui see langeb, sillutatakse tee ka “vähem tähtsate” kultuurialade poliitjuhtimisele.
Ringhäälingusse suhtumine on lakmuspaber, mis annab märku kogu meie poliitilise kultuuri küpsusest või toorusest. Ja kahjuks ei näita see märk täna midagi head. Pidev alarahastamine ning riigikogus kinnitatud arengukava sihikindel mittetäitmine on asja tuum, sest vaesus on igasuguse manipuleerimise esmane eeldus.
Järgmisi võimalikke rünnakusuundi on kaks. Esimene, lihtsakoelisem suund näeb oma eesmärki avaliku ringhäälingu poliitilises ülevõtmises ja allutamises.Teise suuna eesmärgiks on avaliku ringhäälingu nõrgestamine likvideerimiseni. Just see rünnakusuund on edukas olnud. Reklaami väljaviimisele ETV-st pole järgnenud piisavat riigipoolset rahasüsti, mis saamata jäänud tulusid korvaks.
Meie senise riigifilosoofia häda on selles, et kogu ühiskonda püütakse käsitleda kaheplaaniliselt: on riigi huvi ja erahuvi. Mis jääb nende kahe vahele, ei vääri täit tähelepanu. Tõsi, äsja kiitis riigikogu heaks kodanikuühiskonna kontseptsiooni, mis tõstab esile vabaühendused ja vabatahtliku tegevuse. Peale selle on paljud ühiskonnale olulised institutsioonid loodud avalik-õiguslikena, näiteks kultuuri ja hariduse võimust sõltumatud võtmeasutused: kõrgkoolid, rahvusringhääling, rahvusraamatukogu, rahvusooper ning kultuurkapital.
Viimased kultuuriministrid on suhtunud avalik-õiguslikesse kultuuriinstitutsioonidesse üpris üleolevalt. Need pole küll otseselt ministeeriumi haldusalas, kuid nende rahastamine toimub ministeeriumi kaudu. Summad on jäänud ahtraks juba sel lihtsal põhjusel, et see pole ministri vahetu vastutusala. Kui jama tekib, on lihtne osutada hoopis tegevjuhile, nõukogu esimehele või riigikogule.
Kapital ja kinnisvara. Ainus avalik-õiguslik kultuuriinstitutsioon, mida juhib minister otse, on Eesti Kultuurkapital. Rein Raual on õigus, et kultuurkapitali tabanud hädad ei tulene mitte liigsest iseseisvusest, vaid vastupidi – sellest, et tema seos riigiga on üleliia jäik. Tihti lapitakse kultuurkapitalist ministeeriumi eelarveauke. Puudulik kontroll raha üle, mis tipnes Viioli juhtumiga, tulenes mitme järjestikuse kultuuriministri, mitte nõukogu naiivsusest. Lollikindla süsteemi ehitamine kuulub ministri vastutusalasse.
Uuendus, mille järgi kultuurkapitali nõukogu hakkab juhtima kultuuri suurehitisteks mõeldud rahavoogusid, ei vasta kultuurkapitali algsele loomingutoetuste põhimõttele. Uus pädevus ei tõsta kultuurkapitali autonoomiat. Vastupidi: kultuur ja kapital lähevad isekeskis segamini, nagu lähevad sassi riigivõimu ja kultuurkapitali ülesanded.
Ministeeriumi ainus selge idee ongi kultuuri kinnisvara arendamine. Idee mõjub kohati tragikoomiliselt – kui mõelda, millises ohus on meie rahvusliku kultuurimälu olulised väärtused, mille korrashoidmiseks ja säilitamiseks hoogsa uusehitamise kõrval pidevalt raha ei jätku (muinsused, rahvustrükised, raadio- ja telearhiivid jne).
Või mõtleme arvukatele maaraamatukogudele, kus uuema väärtkirjanduse soetamiseks ei jätku raha. Siin peitubki praeguse kultuuripoliitika jätkumise peamine oht – et meist jääb järgi kultuuritu kinnisvara ehk tühi kest, millel puudub sisu.
