Kui Hanrahan tantsis Oonaga
Ausalt öeldes sain raamatu juba kaks kuud tagasi. Kuu aega lugesin, hoolega, pingsalt, viimaks sain sada üheksateist lehekülge läbi. Tõsi, tegin ka kõr-valehüppeid. Vahepeal lugesin Urmas Vadi ”Unetute rallit”. Ja pisut ka Heinsaart siit-sealt. Selle tulemusena realiseerus mu teadvuses äratundmine, et Vadi on tunduvalt parem kirjanik kui Yeats, Heinsaarest rääkimata.
Kuu aega olen nüüd kahelnud, et kas nii ikka võib öelda.
Milleks uus tõlge? Ma ei ole võimeline aru saama, miks oli vaja uut tõlget. Teine tõlge ei tundu olevat veenvalt parem kui esimene. Krista Kaera tõlge on külm, liigasjalik, elevusetu ja ebaerootiline. Formaalselt on Kaera tõlge kindlasti veatu, kuid jätab kuidagi rutiinse mulje. Luht polnud konarusteta, kuid tema iiri maameeste loras oli vähemalt viskihõngu tunda.
Ma tooksin võrdluseks ühe suvalise lõigu novellist ”Köiekeerutus”, originaalis kõlab see nii (minu eestindus):
”Kuid Hanrahan ütles, et ta ei tantsi, vaid säästab oma sääri ja reisi, sest on reisil läbi kõigi nelja Iirimaa provintsi. Sai ta aga seda vaid öelda, kui külguksest tuli sisse Oona, maja nooruke peretütar, käes mõned head tükid rammusat Connemara turvast tule elustuseks. Ta heitis briketid otse lõuka südamesse ja leek lahvatas üles paljastama, et tüdrukul olid suus hammaste asemel naerupärlid. Kaks või kolm isandat kerkis sedamaid teda tantsule paluma. Kuid Hanrahan vehkis üle põranda, pühkis teised eest ja seletas, et tüdruk peab tantsima just temaga, sest temal on kõige rohkem kingadesse ja reite vahele kogunenud teetolmu. Hanrahani räuskamist tajus tüdruk vist õrna armusosinana, sest ta ei kostnud sõnagi vastu, vaid tõstis kerge puna endale põsile ja astus Punapeale vastu.”
Krista Kaera tõlge annab selle kõik edasi nii:
”Hanrahan ütles, et ta ei taha tantsida, sest tal oli nüüd, kus ta Iirimaa neljas provintsis ringi rändas, oma jalgadega parematki teha. Parajasti siis, kui ta seda ütles, astus uksest sisse peretütar Oona, süles mõned Connemara turbatükid tulle panemiseks. Ta viskas need koldesse, leek lahvatas kõrgele ja selle valgel oli näha, et ta on nägus ja naerusuine, ning kaks-kolm noormeest tõusid püsti ja kutsusid teda tantsima. Kuid Hanrahan sammus üle põranda, lük-kas teised eemale ja ütles, et tütarlaps peab tantsima temaga, sest ta on käinud enne siiajõudmist maha pika maa. Ja võib arvata, et ta sosistas tütarlapsele midagi kõrva, sest see ei öelnud midagi vastu, vaid astus ühes temaga põrandale, põsed õhetamas.”
Luhal on sama lõik seesugune:
”Hanrahan ütles, tema ei hoolivat tantsust ja ta jalad kuluvat talle paremakski ära sestsaadik kui ta rändavat Iiri kõigis neljas maakonnas. Parajasti, kui ta neid sõnu lausus, tuli uksest sisse peretütar Oona, kandes käsivartel tulele söödaks mõningaid turbamättaid Connemarast. Ta heitis need koldesse ja leek tõusis kõrgele ning näitas teda väga kaunina ja naeratavana, nii et paar-kolm noormeest tõusid ja palusid teda tantsima. Kuid Hanrahan sammus üle põranda ja tõukas nad eemale ning ütles, et temaga peab neiu tantsima pika teekonna pärast, mis ta ära käinud enne kui temani jõudis. Arvata võib, et ta ütles neiule veel mõne maheda sõna kõrva, sest tüdruk ei hakanud sõnagagi vastu, vaid tõusis püsti ja ta põskedel mängles nõrk puna.”
Tõlge ja ilukirjandus. Ma analüüsisin nüüd pool päeva neid kolme lõiku, ja jõudsin äratundmisele, et Krista Kaera oma on siiski parim. Tõlkena. Kuid ilukirjandusena on tal siiski olulisi puudusi.
Kui ma võtan selle tantsuloo ette Kaera tõlkena, ei saa mina – jumala eest – aru, miks Oona Hanrahaniga tantsima läks. Mis seletus see on, et ”ta on käinud enne siia-jõudmist maha pika maa”. See on ju mõttetus, sellist argumenti ei saa ometi tõsiselt võtta. Miks laseb (tõlke) autor meil seejärel mõistatada, mida Hanrahan tüdrukule kõrva sosistas, äkki ei tea ta seda isegi?
Kaera väga hea tõlge laseb selles lõigus Hanrahani paista kõva löömamehena, võib-olla koguni õilsa röövli või isegi rüütlina, kuigi me teame, et tegelikult oli ta teist tüüpi. Ka Oona olemusest ei saa me aimu, Luht on selles osas isegi parem, temal on vähemalt see ära tabatud, et tuleleek tegutseb Oona suhtes aktiivselt samal ajal, kui
Oona tegutseb tuld turgutades selge tagamõttega – turvas oli ettekääne ruumi tulekuks, sest Oona juba teab, et Hanrahan on seal, ja see teeb talle juba nalja. Kuid Kaera tõlkest jääb mulje, et Oona oli kogu aeg (permanentselt) naerusuine.
Noormehed oleksid pidanud seda niigi teadma – seega peaksid nad tõusma teda tantsima paluma pigem rutiinist, sest leegi mäng Oona näol ei tohiks neile ju midagi uut ilmutada. Tundub, et etteantud sõnade raames pole tõlkija suutnud võtta kindlat emotsionaalset või vaimset (või kas või erootilist) hoiakut. Ei Heinsaare ega isegi mitte Vadi loomingu ühestki lõigust me sellist peataolekut ei leia.
Kokkuvõttes arvan ma, et ka antud näide veenab meid, et tõlkekirjanduse aeg Eestis hakkab läbi saama. Või ütleme nii: alla Triin Taela taseme pole mõtet jamada. Kuid ka tema hiilgav Norfolki ”Sõnaraamatu” tõlge jääb eesti originaalkirjandusele tublisti alla.
